Jüri Kolk
-
Surnud mehe kired
Marko Mägi: „Luukerena laanes ja linnas”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2015. 68 lk. Nägin kunagi unes, et pidin surema. Ma lihtsalt pidin surema, see oli paigas, selle üle enam ei arutletud. Täpsemalt — mind pidi tapetama. Üldse tapeti paljusid, aga see ei tundunud selles unenäos kuigi dramaatiline, pigem oli see nagu seenelkäik, ja ma ei pea silmas seda va filmi. Tavaline, rahulik seenelkäik ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suurem nottimine oli mu unenäos pelk taustateadmine, kellegi teise surma ma oma silmaga ei näinud. Minu tapmine oli usaldatud kahele ülivarateismelisele poisikesele. Nii vormitäiteks püüdsin ma ennast laisalt ära peita, nii on viisakas,…
-
Tori Pegasuse seljas
Jüri Kolk (s. 1972) on viljakas autor, kes on lühikese aja jooksul avaldanud viis luulekogu, „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” („Võluri Tagasitulek”, 2009), „Jää on paksem kui veri” („Ji”, 2011), „Ära mine valguse poole” („Ji”, 2013), „Seitse surmavoorust” („Ji”, 2013) ja „Otse aia taga” („Ji”, 2014) ning kaks lühiproosa kogumikku, „Teisipäevamaa” („Ji”, 2014) ja „Suur võidujooks” („Tuum”, 2015). Tänavu pälvis Jüri Kolk luuletuse „arno apooria” eest Juhan Liivi luulepreemia. CAROLINA PIHELGAS: Sinu esimene raamat „Barbar Conan peeglitagusel maal” ilmus 2009. Seda võib nimetada hiliseks debüüdiks. Samas oled maininud, et kirjanikuks tahtsid saada juba lapsepõlves.[1]…
