$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Juba kaugelt paistab, et baar on mõeldud natuke noorematele inimestele. Sellest hoolimata otsustavad mees ja naine teha peatuse just seal: see on nende majutuskorterile kõige lähem ja õigupoolest ka selle kandi ainuke koht, kus soojal varasuvisel õhtul väljas istuda ja paar viimast jooki võtta. Mõlemad püüavad korterisse minekuga viivitada, ehkki kumbki ei ütle seda otse välja. Mees küsis: „Tahad, lähme?” ja naine kehitas õlgu, vastas: „Võib küll,” ja siin nad nüüd on. Nad istuvad terrassi servale, sest mujal vabu kohti ei ole. See on üks neid boheemlikke retrokohti, mida on viimasel ajal siginenud igasse linna. Inimesed istuvad väljas pinkidel, terrassiserval…
Ingrid on just tööle jõudnud, lülitab arvuti sisse ja ühe käega mantlit seljast ajades vajutab teisega harjunult, peaaegu mehaaniliselt pisikest rohelist ikooni ekraani alumises servas. Ta riputab mantli kappi, istub kontoritooli ja klõpsab niisama harjunud liigutusega kaamerapildi uuesti kinni, kui miski sunnib teda tagasi pöörduma. Ingrid veeretab end koos tooliga…
Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma. Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi ta rääkis inglise keelt hästi…
Loe mindI loe mindnagu luuletustloe kiirustamatahäälda iga silp väljatunne iga sõna keelelkaalu iga lause-liikme raskustja püüa tuumani jõudasa ju tahad aru saadavõibki mitut moodikirjavahe-märke võib jätta siia ja sinnakokku ja lahku võib kirjutada üsna meelevaldseltlõplikud tähendused selguvad ükskord hiljem loe mindoma temposminu temposmängi hüüdsõnadeonomatopoeesiakajade ja pausidegaloe mind II loe mindnagu miniatuurima teansee võib olla veidi…
Soome olulisim proosaauhind Finlandia läks 2016. aastal mõneti üllatuslikult, ent samavõrd sümboolselt esikromaanile: selle sai teatri- ja luuletajataustaga Jukka Viikilä mullu kevadel ilmunud romaani eest „Akvarellid Engeli linnast” („Akvarelleja Engelin kaupungista”, kirjastus „Gummerus”). Kuna Soome ajakirjanduses on kõneldud lausa kõikide aegade parimast raamatuaastast, on ainuüksi auhinna lõppvalikusse pääsemine esikromaanile suur…
Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm. Vanaema ja vanaisa elasid väikeses rohelises aedlinnas, kus möödusid minu lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad. Seal õppisin ma tundma elu maitseid, vanaisa lõputu valduse lõhnu, värve, hääli: niiske turvas, küpsed tomatid, kollaste ja valgete…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.