Kai Kask

Jälle olin teel, jälle bussis, treppidel, liftis. Polnud S-i ammu näinud. Seesama väike toake, armsake, hubane, kellestki jäänud mööbel, vaade aknast kaugele üle tuledes linna, kusagil all sagivad elanikud planeedil, perenaised tulevad töölt, loomulikult poekotid ja vinguvad lapsed käe otsas, mehed rehvivahetusest, noh näiteks, see on neil ju tõsine päevakava, hämarates nurgatagustes kriminaalid, siin-seal keldripoed, ikka veel hingitsemas, pandimajad, kahtlased rõdualused. Sinu leebe naeratus ja sassis kulmud, näh, ära põe nende kulmude pärast, need on lahedad. Ei allu valemitele. Osake sellest valemist mu käe ümber, mäletad.

Seda oligi arvata: sinised püksid valge pluusiga – ei sobi; pruun seelik oranži jakiga – ei sobi; mustad püksid musta kampsuniga – ei sobi; madalad saapad, kontsaga saapad, tumedad kingad, heledad kingad – mitte miski ei sobi. Tüüpiline naine. Panin siis rohelise kleidi ja valged tennised, õige mul asja. Tundusin olevat teadlik, ärkvel ja kohalolev ning asutasin minema täiusliku minana, ütleme siis, vastu täiuslikule nädalalõpule. Aga hetke pärast polnud minna enam kuhugi. Meri oli ees. See polnud meri, mis sätendab kutsuvalt, ega ka lõputu peegelsile väli horisondini, vaid ta oli püsti. Nagu sein. Tumehall. Taevani. Tumehall kaarjas sein kõrgus minu…