Kalle Kurg

Tohutu väljak, täis inimesi. Kõik rääkisid midagi, aga keegi ei kuulanud kedagi. Tukastus taandus, nägemus hajus ja ma põrnitsesin läbi vihma kihutava bussi higist aknaklaasi. Mu sisimas võimutses jälle see. Mitte õhuline jumalik hingus ega ka merede romantiliselt rusuv Suur Hall, vaid tüütu tinnitus. Teadsin kogemusest, et pikemalt kestes võis niisugune sõnatu pinin üle kasvada kurnavaks undamiseks. Liiga palju sellest kõigest, mida kunagi sai igatsetud ning janunetud nagu selguse ja kindluse kirgast imet, oli aja jooksul asendunud ebamäärast rahutust sisendava „uue normaalsusega”, mis tähendas, et tüsened ja oled kogu aeg väsinud, tujutu, tahtetu ja kuri. Kõik oli just nagu olemas….