$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Kärt Hellerma
-
Sõnade vaev ja lõpmatuse ilu
Tõnu Õnnepalu: „Lõpmatus. Mujal kodus III”. EKSA, 2019. 252 lk. 1 „Üldiselt on kirjutamine pateetiline ja üsna lootusetu. Parem oleks olla kirjutamata, elada kokkulepitud signaalide maailmas nagu kõik inimesed. Kõik inimesed, kes ei kirjuta, näib mulle, on suhteliselt õnnelikud. Mina olen õnnelik vahel ainult siis, kui ma kirjutan, ja vahel siis, kui mul kirjutamine ja üldse kõik meelest ära läheb. Kogu ülejäänud aja olen ma sõnade vaevas. See on lõputu lausetetegemine, lõputu monoloog.” Nii kirjutab Anton Nigov alias Tõnu Õnnepalu raamatus „Harjutused” (EKSA, 2002, lk 83). Õnnepalu „lõputu monoloog” kestab tänini. Raamatud ilmuvad, sõnade vaev kestab. Niisamuti kestab rändamise vaev,…
-
Eesti keel istub kirikutornide kohal
I Eesti keel istub kirikutornide kohal keerutab korra ja läheb siis lendu ratsutab üle Rapla ja Rakvere tõuseb Tõrva ja Taevaskoja kohale laksutab tiibu Loksal ja Laekveres keerutab Kehras ja Kuusikul tulge tulge keelitab keel narritab Noarootsis mängitseb Märjamaal ja mürab Müüsleris Mehed tulge Tuhalaanest ja Tarvastust võtke murumütsid peast ja minge Mehikoormasse laulge eesti keelele kõla kuulake kuidas keel kõlab üle metsalankide üle linnade kuulake kuidas keel käib üle kõhinate mis maharaiututest jäänud Naised tulge te Pärnust ja Põltsamaalt Pöidest ja Pühajõelt laulge kaasikud kõlama Kaasike Eesti keel sirutab tiibu lendab kohinal üle Eestimaa puistab rahet Raekülas ja vihma…
-
Tusk ja lihtsameelsus
mai, teisipäev Ideaalid tegid meid ilusaks. Niisugune mõte tuli eile, kui nr 60 bussis Lasnamäelt alla, Tallinna ülikooli ette jõudsin ning seal sagivaid murelike ja kahvatute nägudega noori vaatasin. Jah, ideaalid tegid meid ilusaks, kuigi olime nüüdsetest noortest koledamalt riides. Nõukogude aeg, tsensuur, totalitaarne režiim, okupatsioon, teekond kommunismile — ükskõik kuidas seda aega ka nimetada, meil säilisid ideaalid. Ideaalid olid südames ja armastus hõõgus. Ka tänastel noortel on armastus. Armastus hõõgub ikka — igal ajal. Enne oli armastus keerulisem, nüüd lihtsam. Nii lihtne, et lihtne on seda üldse üle parda visata. Ja vaikselt, salamisi, omaette tema järele…
-
Eile nägin unustuse nägu
Eile nägin unustuse nägu — unustuse illustratsiooni, unustuse peaaegu täiuslikku pildilist vastet. Raske oleks öelda midagi muud halli igavikutolmuga — või unustuse tuhaga? — kaetud toa kohta selle vana maja ülemisel korrusel, kus iseenesest võinuks tuksuda hoone süda. Sest kunagi oli ta seal tuksunud, kindlasti. Kitsas katusealuses kambris olid kõikjal väikesed ikoonid, miniatuursed pühakute kujutised, suuremad ja väiksemad Kristuse pildid, krutsifiksid, palvehelmed, ajalooraamatud, iidamast-aadamast pärit ajaleheväljalõiked, tekstikoopiad häguseks muutunud kirjaga, lisaks igasuguseid karbikesi ja segase otstarbega pudinaid. Leidus ka kuiva, kolletuvat paberit kellegi kunagi tehtud märkmetega, mis olid — nagu kõik muu seal toas — ajahambast puretuna pisut…
-
Viimane patsient
„Ärge siis unustage, kuidas neid tablette võtta. Üks pärast hommikusööki ja teine pärast õhtusööki. Ja kui ennast ikka halvasti tunnete, helistage kabinetti. Doktor Malleus võtab teid kindlasti jutule, kui on vaja.” „Aga teie? Kuhu teie siis lähete?” Tema vastas istuv noor kõhn naine vaatas Ludwigile kurbade, ehmunud silmadega otsa. „Mina lähen erru. Aitab küll,” naeratas Ludwig, kohendas valge kitli hõlmu, sirutas selga ja heitis vargsi pilgu kellale. Ta tundis kurgus kripeldavat kärsitust, samasugust, nagu ta noore, alles algaja arstina oli tundnud. Aga ta talitses end ja põrnitses süvenenult arvutiekraani. Ega seal suuremat uurida polnud. Digiretsept oli naisele välja…
