Katrin Väli

  * mererannad langevad jalge alt ära see pole hirm mis nüüd kannab vaid paukuv jää härmalõngadest heegeldatud pühkmetest kokku kantud meie maa pealt võtame ta endale see on olnud juba ammu meie maa meie pilgud on käinud teda kallistamas oleme talle sosistanud ja luuletanud liugu lasknud ja valetanud et tal oleks vähem valus ja valetanud et tal oleks rohkem valus et ta paremini teaks ei lamaks nagu lihtsalt niidetud ja tapetud nüüd pulmades laotatakse ette kõik need rasked külmad voodilinad puhtad ja lumivalged õhtu lähenedes helesinisemad noored kohevad tüdrukud vaatavad tahtmise väega süttinud söestumata silmadega taga muld piiksub tasa…