Kaupo Meiel

Leo Luks: „Vaene maa”. „Vabamõtleja”, 2018. 104 lk . Ühel õhtul läks kirjandusteadlane, mõtleja, tõlkija ja luuletaja Jüri Talvet mõttetööd pungil päevast väsinuna magama ja unes ilmus tema pähe mõte, et oleks aeg kirjutada midagi sarnast nagu kunagine kuulus luuletus „Armastus”: „ARMASTUS / on käsk, nii mõtles / Kierkegaard. Parem aga / on, mõtlen, armastada / käsust välja tegemata.” 1 Jüri Talveti unemõttest sai kinnismõte. Talvet avas silmad ja haaras öökapilt seal alati ootel püsinud paberi ja sulepea ning pimeduses täitis ta paberi ridadega. Rahunenuna vajus mees pehmele madratsile ja uinus taas ning magas varahommikuni, nägemata seekord ainsatki unenägu. Hommikul…

Janar Ala: „Oma rahva lood”. J. Ala, 2018. 172 lk. Janar Ala debüütteos „Ekraanirituaalid” („Jumalikud Ilmutused”, 2014) võeti hästi vastu, jagus lugejaid ja kriitikutegi kiidusõnu. „Ekraanirituaalide” puhul kordusid mõisted „olmekirjandus” ja „hipster”, mis olid enam või vähem asjakohased, kuigi kõige lähemale kultuuriajakirjanikust kirjanikuks tõusnud (või langenud) Ala loomingu iva leidmisele jõudis ehk Maia Tammjärv, kes sedastas, et tema meelest on Ala jutud „pigem eluhoo ja -rõõmu kirjandus, see on tore ja naljakas, see on meelelahutus”. Ala 2018. aastal ilmunud jutu- ja miniatuurikogumik „Oma rahva lood” jätkab põhijoontes seda, millega autor „Ekraanirituaalides” algust tegi. Sellegi raamatu puhul võib lahtise käega kasutada…

    Jüri Kolk: „Naistepäev”.„Kingitud Hobune”, 2017. 160 lk. Jüri Kolgi iga aastaga suurenev viljakus ja loomeind hakkavad juba muret tekitama. Kaua võib? Kuhu veel? Mida sa tahad, Jüri Kolk? 2017. aastal ilmusid temalt romaan „Roheline suits”, luulekogu „Kuu ja kirves” ning jutukogu „Naistepäev”. Romaan polnud küll väga suur romaan ega ka Suur Eesti Romaan, kuid ikkagi romaan ja hea lugemisvara, isegi kui seda pigem romaaniprooviks nimetada. Luulekogu polnud samuti väga mahukas, ent seda tihedam ja konkreetsem. Ka „Naistepäeva” füüsiline mahukus on petlik ning tingitud rohkem kujundusest ja raamatu kõvadest kaantest.„Roheline suits”, „Kuu ja kirves” ning „Naistepäev” moodustavad omamoodi terviku, üks täiendab teist…

        Olev Remsu: „Väikelinna baabad”. „Tänapäev”, 2017. 144 lk.   Olev Remsu produktiivsust ja loomeindu arvestades kujutan elavalt ette, kuidas ta hommikukohvi juues Haapsalus aknast välja vaatas, aiaposti otsas lebavat kassi nägi ja sellest tõukudes romaani otsustas kirjutada. Õhtuse teejoomise ajaks oli „Väikelinna baabade” käsikiri valmis ja päeva võis kordaläinuks lugeda. Remsu pigem lühiromaani mõõtu loo minajutustaja ongi kass, kelle kirjule minevikule ja triibulisele sabale pühendatakse teose alguses päris mitu lehekülge. Kass, esimese nimega Vaska, mille panid talle ühiselt Venemaa viimane keisrinna ja keiser, on igavene elu ja inimeste vaatleja, kellele on naljaasi 1918. aastast tänapäevani elada…

        Urmas Vadi: „Neverland”. „Kolm Tarka”, 2017. 352 lk.   Urmas Vadi uue romaani „Neverland” lugemise eel jäi mulle siin ja seal silma kiirhinnanguid, mis nimetasid romaani kui mitte hüsteeriliselt lõbusaks, siis vähemalt huumoriküllaseks. Kui paned veel lugemata raamatule templi „naljakas!” otsaette, või siis kaane peale, hakkab see paratamatult segama. Teiste arvamust arvestada püüdes võtad iga loetud lõiku kui huumorit. Teiste arvamustele vastanduda püüdes rullid seevastu kulmu kortsu ja keerad kriitikameele põhja: „Naerate? Eks me näe!” Mõlematpidi on valesti. Õigesti on nõnda, et hakkad lugema ja vaatad, mida Vadi seekord ka pakub. Kuigi ma ei pea Vadit…

    Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.„Petrone Print”, 2016. 134 lk. Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused. Võib-olla põhjendamatult suured, kuid Märka ise on selleks alust andnud, luues teadlikult või teadmatult legendi Veiko Märkast, ja see ületab mastaapsuselt päris Veiko Märkat.Märka päriselt ja legend temast võiksidki kõige paremini kokku kõlada autobiograafilises vormis, et Märka talendi austajad või sellesse külmalt suhtuvad lugejad saaksid kaks ja kaks kokku panna, jõudmaks viimaks ometi selgusele, kes…

        I   HR SELLER: Noh? HR BROKOLI: Nojah. HR SELLER: Milles siis põhiküsimus seisneb? HR BROKOLI: Nagu alati massis ja energias. Mida on eesti proosas rohkem, kas massi või energiat, ja kas massi jäävus kehtib ja kas energia jäävus kehtib? Põhimõtteliselt on kõik taandatav füüsikale ja lugeja personaalsele vastu­panu- ja kandevõimele. Massi poolest, mu hea härra Seller, on olukord läinud hullemaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju. HR SELLER: Ja see tähendab, et olukord on läinud hullemaks? HR BROKOLI: Las ma sõnastan selle ümber. Massi poolest on olukord läinud paremaks, sest raamatuid,…