Kaur Riismaa

  Tõnu Õnnepalu: „Klaasveranda”.„Varrak”, 2016. 107 lk.   Kiil Nostalgia, nii nagu Johannes Hofer on selle 1688. aastal — mäletate ju, sel aastal oli erakordselt soe suvi, ma mäletan selgesti, olen seda hiljem ikka ja jälle unes näinud, et tollel kevadel me sõidame minu ju täiesti hästi abiellutud Lauraga linnast välja, mere äärde, sest nime poolest on ta ju See, ja muudkui sõda on, aga seal on parem kui siin, jaa, aga me seisame veel raekoja ees, teeme aega parajaks, me laseme ennast oodata, ja see postitõlla-Hans või mis ta nimi oligi, popsib ju alles oma piipu, ja minu unedes on…

  * Võililleseemnel on päikesepuri: läbi mõõtmatuna näiva ruumi, läbi sireliudukogude ja kuuvalguse supernoovade on ta jõudnud pärale. Rammestusega tembitud õnnes juubeldavad potentsiaalsed võililled kõigepealt mu ninal ja siis mu käeseljal.   Aga ma olen kivine pinnas. Minust pole neil tolku, enne kui mullaks saan. Ja ehkki mõtlen pikkadele tundidele, trimmer kaenlas, mõtlen vihastele kõplahoopidele, raevus murduvale risoomile, mis ühendab õit teisega, ent sel hetkel ka inimest ja ta saatust,   sellest kõigest hoolimata on mul neist kahju. Küllap teistel läks paremini, aga nemad tulid tähtedelt, mis süttisid universumi alguses, nad tulid eelmiste päevade tormituultega miljardeid valgusaastaid, või ainult kaks,…

  Liblika uni   * ära loe silpe niigi on lühike viinakuupäev   * kronksujalind tolle raagus vahtra ladvas kas sa mitte ei koorunud   * nii väikesed lapsed nii suurte puude all et hirm hakkab   * auk ketsikannas nagu sügisepäev natuke valgust   * hää kuulda unetu luuletaja väikeses toas et kräunub keegi teine   * jooksevad ringiratast kuhu neil kiire jälle nii kollases pargis   * kellegi käsi peatus ukselingil kassi kräunatus   * liblika uni on vahtraleht langenud põlvele   Fotod   Ilusad fotod internetis, alati päikest täis ja painevabad, ilusad käed, sõrmused, ja lilled, ja…