Keiu Virro

Armin Kõomägi: „Taevas”.

Øyvind Rangøy: „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid”. „Seitse sõlme”, 2020. 160 lk.   Lapsepõlvemälestustest kokku põimitud raamatutel on tore omadus muuta lugeja solidaarselt nostalgiliseks. Loed ja noogutad üha. Jah, muidugi tahtsin minagi unenägudes lennata. Jajah, kes poleks sõpradega roninud heade kavatsuste kiuste valedesse kohtadesse sigadusi korda saatma. Ja kes ei mäletaks lapsepõlves mõnd lõpmata üksikuna mõjuvat onu Pauli. Kirjandus algab aga viisist, kuidas need lihtsad ja tuttavlikud komponendid kirja on pandud. Rütm, kujundid, üldistused, mängud keeles ja keelega. Või sulepeaga: „Sulepeaga kirjutasingi oma esimese klaviatuuri valmis. Sellega harjutasin. Siis tuli arvuti ja alateadlik ettekujutus, et käekiri on…