Kersti Lepajõe

    Sügis on sõbralik aastaaeg. Õhk on jahe. Mõtted on selgemad. Uued tegemised suruvad mure ja segadused tagaplaanile. Inimesed on puhanud, põsed on pruunid ja pilgud erksamad. Sügisel kohatakse uusi ja vanu sõpru. Kõik algaks justkui uuesti, kuid on ometi vanamoodi: taas koolipinki, taas auditooriumisse, taas raamatute taha. Selles korduvuses on oma võlu ja vaev. Koolipinki asunu avab õpiku, enamasti emakeelse, tema ees seisab õpetaja, enamasti emakeelne. Olgu aine milline tahes — õppimine ja õpetamine käib emakeeles. Kuid milline on emakeeles õppija, aga ka emakeeles õpetaja keel? Kui rikas ta sõnavara, kui suur ta pagas, et väljenduda selgelt, asjakohaselt,…