Külliki Kuusk
-
Kirjanduslinn ja nähtamatu linnakirjanik Luts
Kui Oskar vene keele klassi jõudis, olid tunnid Jurjevi Reaalkoolis juba alanud. Vahetunnis oli värskel 2. klassi õpilasel asja usuõpetajaga, kes tahtis temaga kõnelda sisseastumiseksamil usuõpetuses saadud puuduliku hinde pärast. Kui Oskar oli piiblisalmi sealsamas peast ette kandnud, sai ta loa tundi minna. „Aga klassi avatud ukse juurde jõuan just ühel ning samal momendil isand Tšernoussoviga. „Miks nii hilja?” küsib see. Seletan, et pastor Franzen pidas mu kinni. Hea küll, tulgu sisse — aeg on käsile võtta tõsisemaid asju. Küllap ma olen tõsiselt erutatud ja punetan nagu peet, sest kogu klassirahvas vahib mind imestledes. Ongi veider: enne mul oli tegemist…
-
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari. Ekstaatiline Ehin
„Täiskui: Andres Ehin. (Studia litteraria Estonica 12)”. Koostaja Arne Merilai. Toimetaja Ele Süvalep. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012. 440 lk. Andres Ehini aeg on käes. Ehini on üles leidnud noored inimesed, kellele tema tekstidest on saanud omamoodi sõnumitoojad, kes tajuvad tema tekste põlv- ja ühiskondlikult võib-olla sama olulistena, kui kunagi nende vanemad näiteks Üdi/Viidingu sõnadele kirjutatud muusikapalu. Neid mõtteid tabasin end mõtlemas ühel 2012. aasta detsembris Tartus toimunud Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdil, kui „Kink-Konki” saalitäis publikut teadis peast „Varielu”, Epliku plaadi üht hittlugu, mõistagi Ehini tekstile. Eplik on kusagil intervjuus kerge hämminguga tunnistanud, et kui Andres seda…
