Lauri Eesmaa

    Ungari kirjanduselus on viimasel aastal tooni andnud pigem kurvad sündmused ja teatav vaikiv tüdimus. Suurem osa Ungari kirjanikkonnast, nagu ühiskonnast üldse, on juba pikemat aega jagunenud poliitiliste, esteetiliste, majanduslike, seltskondlike jm eelistuste ja sõltuvuste järgi kahte teravalt vastanduvasse leeri ning valitsus on viimasel viiel-kuuel aastal teinud palju, et neid võimusuhteid ja meelsusi enda huvides „korrigeerida”. Kui veel eelmisel kümnendil oli kultuurimaastik valitsusest peaaegu sõltumatu ja reguleeris end ise ning ka rahastuse, auhindade jms üle otsustasid enamasti erialaühenduste esindajad — tõsi, domineeris vasakpoolseks või liberaalseks nimetatud tiib ja konservatiivsemalt tiivalt kostis aeg-ajalt ikka nurinaid —, siis 2010. aasta võimuvahetuse…