$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Martin Vabat: „Püüdmatusejumala kannul”.
Kes leiab eriti puhta ja vähemalt varblase muna suuruse pärli, see on kohustatud sellest teatama kohalikule valitsusvõimu esindajale ja ootama temalt järgnevaid korraldusi. Balti eraseadus, 1766 Sänna vana mõisa juurest väikest teerada pidi jõe poole tulla, tammetsõõrist paremat kätt oli Pärlipyydjate Maja. Talvel seisis ta tyhi, luud vastu ust toetatud….
Pawnee Sõjalaul Andke aimu, on see päris — elu, mida elan siin. Pyhad, keda kõikjal leidub, andke aimu, on see päris elu, mida elan siin. Wazhazhe (Osage) Päike pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas, kuigi ka Päike on jumal, nii on nad öelnud. Kuu pole see suur jumal,…
Unes lähen ikka selle toa poole, kus syndisin — läbi kymnete olukordade poolpiduse udu tõmbun nagu rauapuru magneti poole, kui ka vahel tulevad ette naine, rist või toomingaoksad. Jõuda lävele selles või mõnes tulevas unes, ykskõik, mingu uks keerleva koridori lõpust, varjutrepilt, läbi seina või maa alt — vastu mulda…
* Selle aia õhtu on puhas. Kerge tuul läbi mineviku. Mälestuste koor on vaikind, korjand kokku oma porised kleidisabad ja lahkund. Iilingu lõpp on hele. Okkad ei torka enam, vaid kogunevad pehmeks vaibaks, kuhu istuda. Oksad unistavad lehtedest, vahtramahl on täitnud suurima nõu. Olen yksi nagu Aadam…
Karulakaelas Karjapoisid tõid vankriga kive ja poetasid nad ykshaaval suudmesse. Kee ymber saleda järvekaela, kust Karulasse või Jämejalga minekul yle lõigata. Suurvee aegu on nad peidus aga leitsakulisil suvehommikuil on siin vulisev, madal ja soe. Heinasyletäis iidse vahtra all. Kogremaimud tulevad riimvette peesitama ja siuglevad kiires voolus. Pardipere ujub…
* Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks, aastaaeg ei kysi sellest midagi. Õhk on hakkama pandud. Mõte heliseb nii Petrakuudis, Ylejõel kui Lollidemäel. Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges. Linnulaul on seadistamisel ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi, et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse….
* Tihased nokivad tasapisi tyhjaks päevalillede näod. Mina lappan läbi mõned kallid raamatud. Sinna jääb veel kyll leida. Öösiti, kui akna kuma sirutub õue, istub maja juures ritsikas. Ta teab, et palju pole jäänud. Võtab pimedalt lisa. Ta hiline laul on mu moodi. * Jah, Santōka[1], vihmapiiskade hääl vananeb…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.