Lea Mändmets

Hetked Su sõnadel ehavaikuse pitser. Salamisi pimedus loeb koidupalvet. Su igatsus kui ritsiklinnu vaikne sirin. Kuu öösse nõrutab kuldset vaiku. Hiline armastus randastrina õitseb. * Kummutan suure veepaja ümber, vesi kaob solisedes ära, maapinnale jääb kuhi jääkristalle. Puutun neid käega. Juhtus mu tundega ju sama — kui surm tuli hingeastjat tühjaks kummutama, kõik jäätus, kõik purunes. Nüüd haprana korjan mälestuskilde. Jäätükkide servad kui terav klaas. * Nii vaikne on. Tuult ei kusagil. Nii vaikne. Naksatab lahti künnapuu oksa küljest leheke ja tasa liugleb maapinnale. Nii vaikne on. Ja jälle tasast naksatust ma kuulen. Liugleb sügisleheke. Nukrus.