$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Leo Luks
-
Elektra veiderdab
Kristjan Haljak: „Elektra Domina”.
-
Eesti luule unine kõrgmäestik aastal 2021
Alustan arvandmetega ja liigun nende juurest sujuvalt üldistuste manu. Mulle teada olevalt ilmus 126 luuleraamatut, mis kandsid tiitellehel aastanumbrit 2021. Tuhat tänu Signe Suursöödile Eesti Rahvusraamatukogust, kes mind operatiivselt nimekirjadega varustas.
-
Tühikäigul jutulõng
Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”. EKSA, 2018. 238 lk. „Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba esimesel avaldamiskümnendil (1990—2000) tuli ilmsiks Tedre spetsiifiline käekiri, mida iseloomustab mitmekesine hulk tegelasi ja jutustamisvõtteid, ehkki varieeruvaid elemente pole siiski hoomamatult palju. Kuigi Tedre stiili eritlemine nõuaks arvustusest pikemat ja rangemat kirjutist, püüan esitada visandliku ülevaate, et kaitsta siinse kirjatöö põhiteesi: minu maitset mööda „Ahistuse juttudes” Tedre loomingu tippe ei ole. Kui ma peaksin…
-
Sild vaevavette
Ivar Sild: „Mutant kuurinurgas”. „Ji”, 2017. 111 lk. Ivar Silla luule on püsinud teenimatult varjus justkui värduja (lk 86) või mutant kuurinurgas (lk 29), millest viimases kogus kõneldakse. Kuna 2008—2016 vältas tema luules avaldamispaus, oli teda tormiliselt uueneval luulemaastikul ehk juba unustama hakatud. Silda on meie kultuuriruumis mõnevõrra märgatud ja käsitletud kitsalt ühe teema autorina, homoluuletajana. Selline hinnang on teenimatu. Mõistagi on selle kuvandi tekkimisel omad põhjused, ennekõike kogu „Spermaga ja puha” (2006), kus seksuaalne eksplitsiitsus on keskseim. Kriitika on tähele pannud, et mainitud kogu avameelsus on kujundivaene, kõik tiirleb türa ümber.[1] Kindlasti on homo-identifikatsioonil…
-
Sõnavaht
Mart Kangur: „Liivini lahti”. „Kirimiri”, 2017. 95 lk. Mart Kangur jätkab oma kolmandas luulekogus tuntud headuses vanaviisi. Tema loomingu austajatele võib öelda, et raamat väärib lugemist, pole kartust pettuda. Logisevat täitematerjali siin ei ole, kõik tekstid on vahedad. Kui Kanguri loomingut väga süvitsi tunda või siis kõik kogud järjepanu võrdlevalt läbi lugeda, võib küll märgata, et paljud motiivid, kinniskujundid, tehnilised võtted ja ka parafraseerimisobjektid korduvad üha, nii et pole päris tõsi katkend sellest manifestist: „mitte kunagi korrata / või kui siis ainult / erinevat” (lk 6). Kuid eks see tähendabki väljakujunenud käekirja ning igas korduses on midagi…
-
Delikaatsel orbiidil tiirlemine ümber augu
Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk. Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri raamatupoe lookas lettidel pilku ja tekitab huvi. Ainuüksi pealkiri ahvatles siinkirjutajatki teosega põhjalikumalt tutvuma, sest tuleb tunnistada, et Kalle Käsperi looming oli seni minust miskipärast mööda libisenud. Pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale. See nali võib raskendada raamatu teekonda võimalike tänulike lugejateni, kes kergemat kraami otsides märksõnast „filosoofia” hirmunult eemale põrkavad. Tegelikult on raamatu…
-
Elu on mujal
Holger Kaints: „Uinuv maa”. „Hea Lugu”, 2016. 350 lk. Ajalooline romaan on alati olnud eesti proosakirjanduse kuningas, kriitikute seas ei vaibu unistus uue Jaan Krossi võrsumisest. Kirjanike õnneks on Eesti ajalugu ainese ammutamiseks ammendamatu varasalv. Mõistetavatel põhjustel on pöördeline periood baaside lepingust Teise maailmasõja lõpuni nii kirjanike kui ka ajaloolaste teravdatud tähelepanu all. Väikerahva saatust traagiliselt muutnud aeg on tänini ka vähemalt keskealiste ja vanemate inimeste huviorbiidis. Holger Kaintsi ladusalt kirjutatud „Uinuv maa” käsitlebki mainitud perioodi, mistõttu võib raamatule ennustada laialdast menu. Üldises plaanis tundub mulle, et kõnealuse perioodi kajastamise normiks eesti kirjanduses on traagiliste antagonismide kujutamine: häving, sõda,…
-
Stseenid ühest abielust
Peeter Sauter: „Sa pead kedagi teenima”. „Tuum”, 2016. 541 lk. Peeter Sauteri viimase viisaastaku looming moodustab sidusa temaatilise terviku. Paljuski võiks mainitud perioodi teoseid nimetada tagasipöördumiseks algusse: jälle kirjutatakse keerutamata oma elust, mis on omandanud taas mõtliku purjakil kulgemise piirjooned. Selle vaikelu ruumiline kese on Tallinnas Koidu tänaval „vaeste kirjanike majas”. Minategelane Peeter ankurdub sinna pärast lahutust, millele ajapikku järgneb töötus. See seisund tundub klappivat Uue Maailma linnajao elustiiliga, kuhu minategelane probleemitult sobitub. Nii miljöö kui kirjutamislaadi poolest on Sauter jõudnud tagasi „Indigo”-aega, tema esikteose taastrükki käesoleval aastal võib nimetada sümboolseks aktiks. „Ma olin jälle saabunud täiuslikku ellu. Mu…
-
Pildi sisse minek
Jan Kaus: „Tõrv”. „Tuum”, 2015. 112 lk. Jan Kausi uus jutustus on eriskummaline ja mitmepalgeline. Autor põimib siin oma teada-tuntud käekirja sekka palju uudseid vormivõtteid, nii et lugemisel jääb domineerima imelikkuse-mulje. Juba sündmustiku areng on ootamatu ja kentsakas, kuid kõige kentsakam asjaolu kõrgub teksti kohal metatasandil: Kausi jutustus on küll eri kihtidest kokku miksitud nn. koodtekst, kuid autor ei jäta kihtide eritlemist kriitikute kondiprooviks, vaid avab mitmel moel oma kaardid. Ei oska ka kriitik siin praegu muud teha, kui asuda jutustust autori näidatud kontuure mööda lahti voltima. Alustuseks rääkigem sellest, mis on „Tõrvas” tuttavat, autorile omast. Nagu sageli varem,…
-
Lõppematu tööpäev
Mait Vaik: „Tööpäeva lõpp”. „Puiestee”, 2014. 143 lk. Olen veendunud, et „Tööpäeva lõpp” on hea raamat, ometi on analüütilise pilguga vaadates seda veendumust raske põhjendada. Kui vaagida jutte süžee tasandil, siis jõuaks järeldusele, et raamat on läbinisti banaalne ja argine: lahutused, armukesed ja armukadedus; joomatsüklis tegelase rähklemised; lihtsate inimeste kurvad toimetused. Ainsana eristub sellest toonist groteskse jandina ülesehitatud jutt „Gruusia film”. Samuti pole Vaigu raamat stilistiline kõrgpilotaaž, juttude keel on ladus, aga lihtsakoeline, sekka lipsab kohmakusi ja kirjavigugi — vaja läinuks professionaalsemat toimetajat. Siiski tuleb tähele panna, et jutud varieeruvad stiili poolest märgatavalt tavakeele suhtes („Mees”) kuni…
-
Lahkhelide kokkukõla
Margo Vaino: „Tööloomad ei rasestu”. „Ji”, 2014, 104 lk. Margit Peterson: „Külalood ehk vaaderpass”. „Ji”, 2014, 89 lk. I Kaks luuletajat ei kirjuta kunagi samast asjast samamoodi, ometi kõlavad vaatlusalused luulekogud huvitaval moel kokku; soovitan neid koos lugeda. Raamatutel on ühine temaatiline fookusväli, mida võiks kirjeldada kui ootustest ja ihadest tulvil elu mandumist tuimuseks. Mandumist sel määral, et ka kired nüristuvad painajaks (vt. „Tundetuse lõpp”; Vaino, lk. 77—79). Margo Vaino tekst kattub nimetatud väljaga täiel määral, Margit Petersoni kogu üksnes osaliselt, sisaldades ka palju müstifikatsioone ning tundesööste. Ometi seisneb just selle välja nimetamises mõlema raamatu teravik ja…
-
Surnute ülestõus laulutules
„Elavate surnute antoloogia”. Koostaja (:)kivisildnik. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 233 lk Kogumiku teema kiuste tahaks öelda, et see mõjub meie luuletaevas värskendava sõõmuna — olgu see pealegi sõõm laibalehka. Temaatilisi kogumikke üllitatakse meil sageli, kuid enamasti koondatakse nendesse tuntud klassikute tekste mõnel ilusal ja kõrgel teemal (isamaa, armastus, ema). Vastukaaluks meenuvad hiljutised alkoholi- ja seksiantoloogiad, kuid ka need teemad on luules alati figureerinud. Seevastu kogumiku tagakaanel esitatud tutvustus — „Kodumaine zombiluule on tulnud, et jääda” — kõlab esmapilgul sama üllatavalt nagu repliik mõnest C-kategooria märulifilmist, kus kangelasel tuleb tegemist teha halastamatu eesti maffiaga. Esialgu oskad arvata vaid seda,…
-
Vemblaga südamesse
Margo Vaino: „100% Margo Vaino”. „Ji”, 2013. 109 lk. Margo Vaino: „Tee on auklik”. „Ji”, 2013. 118 lk. Margo Vaino: „Väike joomaraamat”. „Ji”, 2013. 174 lk. 1 Kolm raamatut ühe aasta jooksul on tähelepanuväärne tulemus, liiatigi debütandi kohta. Aga et tänases Eestis ilmub ilukirjandust hoomamatul määral, ei pruugi kvantitatiivne jõudemonstratsioon sugugi garanteerida, et autorit märgatakse. Mõnigi võib mõelda, et rohke avaldamine viitab grafomaaniale ja diletantlusele, kuigi kirjanduselu paremad tundjad peaksid teadma, et (:)kivisildniku kirjastus rämpsu ei avalda. Siinse vaatlusega tahan hoiatada — ärge magage tugevaid tekste maha! Kuigi ma pole biograafilise lähenemise pooldaja, pean sedakorda vajalikuks öelda mõni…
-
Fantaasiakübemed
„Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast”. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 164 lk. Vastset kogumikku iseloomustab tabavalt sarja üldnimetus, kuhu raamat kuulub: etüüde nüüdiskultuurist (nr. 4). Kui sarja eelmised numbrid keskendusid igaüks ühele autorile (Ehlvest, Unt, Heinsaar), siis vastne vihik on nii temaatiliselt kui žanriliselt kirju, isegi heas mõttes eklektiline. Pealkirjas välja kuulutatud fantastika mõiste ei tähenda sugugi seda, et kogumikus piirdutaks fantaasiakirjanduse ehk ulme uurimisega (ulmekirjandust žanrilises ranguses käsitletakse üksnes neljas tekstis). Kuigi Sven Vabar nimetab eessõnas kogumiku eesmärgiks koondada humanitaaridest ulmehuvilisi (lk. 7), on fantastikast kirjutavatele autoritele jäetud palju fantaseerimisruumi. Kahjuks ei tutvusta koostaja eessõnas oma valikuprintsiipe, kuid…
-
Mõõdukalt mürgine Raid
Juku-Kalle Raid: „Ja teisi luuletusi”. Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk. Juku-Kalle Raid ei ole luuletajana tundmatu — käesolev raamat on tema kolmas autorikogu, lisaks on ta luulet ilmunud kahes kirjandusrühmituse „Õigem Valem” ühisraamatus („Õigem Valem”, 2000; „Enam-vähem”, 2003). Kes on mainitud teostega tuttav, sellele võib öelda, et uues kogus jätkab Raid tuttavas stiilis ja tuntud headuses: painavad põhiteemad ja meeleolud on veelgi reljeefsemalt esil, keeleline meisterlikkus ja vormiline mitmekesisus on kasvanud. Mõningal määral on tegu valikkoguga — põgusal vaatlusel tuvastasin, et 55-st luuletusest 9 on varasemates raamatutes avaldatud, mõnel puhul on luuletusi uustrükis pisut muudetud…
-
Kirjaniku üksindus
Maarja Kangro: „Dantelik auk”. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk. Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust üksindusest, mis Kafka ja Blanchot’ arvates kirjaniku elust välja rebib. Kuigi Kangro tekst on erudeeritud, ei saa tema novelle pidada loomise painest pajatavaks metakirjanduseks. Samuti ei ole õigustatud üksinduse taandamine koduigatsuseks, olgugi et sageli viibivad novellide tegelased võõrsil. Kindlasti ei joonista Kangro meile külmetava kunstniku portreed, üksildased tegelased toimetavad „normaalse inimese” kombel, väisavad restorane, üürivad autosid ja hotellitube. Mõlemad Kangro novellikogud on oma põhikoelt lood elulisest…
