Luule Epner

      Sissejuhatuseks Peaaegu sada aastat tagasi väitis vene kirjandusuurija Boriss Tomaševski, et ­kirjanikke on kahte liiki – biograafiata ja biograafiaga kirjanikud. Viimaste loomingu mõistmiseks on tarvis arvesse võtta eluloo legendi, mida autorid tihti­peale ise on kultiveerinud ning mis muutub kirjandusfaktiks, kuna „tekstide kõrvutamine autori biograafiaga ning mäng tema subjektiivsete tunde­puhangute ja pihtimuste potentsiaalse reaalsusega” on tõlgendamise seisu­kohast produktiivne.[1] Vaino Vahing, kelle sünnist möödub tänavu veebruaris 82 aastat, on kindlasti biograafiaga kirjanik. Tema eluloolise (oma)müüdi komponendid on teada: setupoiss (kuigi ta koduküla Aravu ei asu Setomaal), hulluarst, suur armastuslugu – abielu Maimu Bergiga ja selle purunemine –, Salong, Spiel jm. Sellesse müüti…