$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Alati on võimalik juhus, ütles Mati Unt. 2022. aasta juunikuus õnnestus Mati Undi muuseumil hea juhuse tahtel saada enda hoole alla Mati Undi Kadrioru korteri pööningul asunud arhiiv. Raamatute, fotode, kassikujude kollektsiooni, mõningate riiete ja dokumentidega koos saabusid ka kaks sahtliboksi, tulvil mitmesuguseid väljatrükke, koopiaid artiklitest, raamatutest jne. Minu pilk haaras esimesena sahtlit, millele oli veekindla markeriga peale kirjutatud märksõna „Hüsteeria”. Kas võiks ette kujutada midagi matiundilikumat? Üks juhus oli veel. Samal ajal, kui tegelesin artikli kirjutamiseks „hüsteeria”-sahtli uurimisega, ilmus Kivisildnikul päevakommentaar „Lapsed sünnivad armastusest”. Seal oli ühtäkki lõik: „Hüsteeritsemine ei muuda olukorda paremaks, pealegi on eesti kõigi aegade meister…
Tõnu Õnnepalu: „Udu”.
Maarja Undusk: „Ellen Niit. Heleda mõtte laast”.
1917. aastal avaldas A. H. Tammsaare kolm ilukirjanduslikku teost: jutustus „Varjundid”[1] kõneleb kopsuhaigete pansionaadis aset leidnud traagilisest armuloost; novellis „Kärbes” on kesksel kohal armupinge tütarlapseliku Tiksi ja vanemaealise kirjaniku Meriheina vahel ning novell „Meeletu mälestused” on traagiline jutustus mehest, kes revolutsiooni tõttu kaotas oma kodu ja lähedased. Selsamal aastal asus Tammsaare…
Ühest motiivist Kalju Lepiku luules Vahel jäävad mõned luuleread kummitama ja elama fraasina, millele ei oskagi täpset tähendust anda. Nad lihtsalt mõjuvad. Üks selline rida — õieti ka luuletuse pealkiri — on Kalju Lepiku kogumiku „Ronk on laululind” (1961) avaluuletus „Surmal on lapse silmad”. Olgu luuletuse algus siinkohal meenutatud: Surmal…
Viivi Luik: „Pildi ilu rikkumise paratamatus”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 381 lk. „Pildi ilu rikkumise paratamatus” on Viivi Luige kolmas essee- ja artiklikogumik, mis koondab lühemaid ja pikemaid kirjatükke aastatest 1988—2016. Ligikaudu kaks kolmandikku raamatus avaldatust on näinud varem trükivalgust kogumikes „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual”…
Kiusatusi on õige mitmelaadseid. Tänapäeval räägitakse ennekõike kiusatustest, mis seostuvad toitumisega — maitseelamus näib olevat üks praeguse aja suurimaid ahvatlejaid. Kuid muidugi on kiusatuseks ka uued riided ning muu tarbimise ja kehaga seostuv atribuutika. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib kiusatust kui „tugevat tahtmist, iha teha midagi lubamatut, sobimatut v. mittearukat”.Võib-olla…
Paavo Matsin (s 1970) on avaldanud proosateosed „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” (2011), „Sinine kaardivägi” (2013) ja „Gogoli disko” (2015), poeemi „Carolus Ernestus Baer” (2013), olnud osaline rühmituse 14 NÜ mitmetes väljaannetes aastail 1996—2002. Õppinud 1977—1988 J. Kunderi nimelises Tallinna 32. keskkoolis, 1988—1993 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, 1993—1994 Eesti Humanitaarinstituudis, 1997—2003…
Kai Aareleid: „Linnade põletamine”.„Varrak”, 2016. 327 lk. „Linnade põletamine” on Kai Aareleidi teine romaan. Ja tõepoolest — teos on leidlik nii oma kompositsiooni, keelekasutuse kui ka teemale lähenemise poolest. Näib, et meie kirjandusse on sugenenud midagi, mida võiks nimetada aareleidlikkuseks. Millest teos kõneleb? Sündmuste põhiosa toimub 1950.—1960. aastate Tartus,…
Valentin Kuik: „Ja sinu kätes on põrgutuli”. EKSA, Tallinn, 2014. 208 lk. 1956. aastal avaldas Bernard Kangro paguluses romaani „Taeva võtmed”, mille motoks on tsitaat A. H. Tammsaare romaanist „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939): „Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere…
Mõtisklus sai alguse Andresest ja Pearust. Tähelepanekust, et mitmetes viimaste aastate lavastustes on rõhuasetused nende kahe tegelase vahel muutunud. Vanasti kujutati Andrest valdavalt positiivse kangelasena. Jah, tal oli kehv iseloom, kuid ta pühendas oma elu õilsale eesmärgile ning tal olid kindlad eetilised tõekspidamised, mis kokkuvõttes lunastasid tema halvemad…
Mehis Heinsaar: „Ülikond”. „Menu Kirjastus”, Tallinn, 2013. 157 lk. Heinsaare novellid on omaette mõiste, mida kuuldes lisakommentaare polegi vaja. On selge, et tegemist on tekstidega, mille autoril on oma äratuntav käekiri, mõttemaailm ja andunud lugejad. Arvan ka ennast Heinsaare loomingu austajate hulka ja seetõttu avasin tema uue novellikogu…
Rein Veidemann: „Tund enne igavikku”. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 218 lk. Rein Veidemanni teine romaan „Tund enne igavikku” jätkab „Lastekodus” (2003) lugejate ette astunud tegelase Andreas Wiigi sisekaemuslikke seiklusi. Tegevus toimub Tartus, kuhu Andreas on läinud oma mentori ja õpetaja Karl Mooritsa matusele. Matusetseremoonia ja sellega kaasnevate…
Meie kultuuriteadvust on nüüdseks üsna pikalt rikastatud terminiga enesekoloniseerimine. Neokolonialismist ei ole palju juttu olnud, sest me olime pärast Teist maailmasõda okupeeritud (annekteeritud), mitte koloniseeritud riik. Meie seisukohast algas omamoodi „neokoloniseerimine” pigem pärast taasiseseisvumist, kui olime Lääne suurriikide meelevallas nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ning valmis tegema kõike, et…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.