Madis Kolk

    Jaan Tooming: „Teater kui saladus”. „Ilmamaa”, 2015. 173 lk.   Jaan Toominga uus raamat on sõnumi­selge ja -ühtne, samas tekstide žanri poolest eklektiline rännak teatrimaailma. Kogumik sisaldab memuaare, mõtisklusi, teatriarvustusi, näidendeid, uurimusi šamanismist ja erinevatest orientaalsetest teatritraditsioonidest. Iga tekstiga vaatleb autor teatrit erinevast küljest, loobudes hindajana aeg-ajalt justkui ka oma lavastaja-autoriteedist, praktiku-vaatepunktist, ning laseb arvustataval sündmusel-nähtusel end lihtsalt vaatajapositsioonilt üllatada. Meeldivalt üllatumisväärset leiab autor tänasest teatrist siiski vähe, ning kuigi lavastusi, näidendeid, näitlejaid ja lavastajaid analüüsitakse erinevas võtmes ning üsna mitmekesise materjali põhjal, stiile-žanre eelistamata ja halvustamata, joonistub tekstipõimiku kaudu välja eeskätt Jaan Toominga enda visioon ideaalsest teatrist….