$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Margit Tintso
-
Kui on meri…
Eda Ahi: „Sadam”. „Verb”, 2017. 48 lk. Eda Ahi luuletajakarjäär algas võrdlemisi tormiliselt 2012. aastal, kui tema esikkogu „Maskiball” pärjati Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Ahi särtsuvaid riime on noorte autorite üldise vabavärsilisuse taustal korduvalt esile tõstetud ja teda on peetud Underi-Alveri-Kareva kanoonilise liini jätkajaks. Esimesel kolmel aastal avaldas ta järjest kolm kogu, enne „Sadamat” pidas aga veidi pikema pausi ja see avaldub ka tulemuses: kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad. Raamatu 38 luuletust on jagatud temaatiliselt kolme ossa, mis omakorda…
-
Luuletaja enesekeedukatlas
Marko Kompus: „Laboratoorium”. „Unenoppija”, 2016. 64 lk. Marko Kompus on nüüdisaegses eesti luules omajagu müstiline ja raskesti haaratav fenomen. Kuigi tema aktiivne luuleraamatute avaldamise staaž ligineb juba kahele aastakümnele, on Kompuse looming kujunenud pigem perifeeriaid peilivate tekstifriikide vaimurõõmuks, mis võib n-ö hariliku inimese (kes tahaks kangesti teada, et mida kõik „tähendab”) panna õlgu kehitama või sootuks eemale hirmutada. Ometi võiks Kompuse luulele tormi joosta just see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele. Üks raamatutäis kummastavat ja hüpnootilist sõnakunsti oleks kokkujooksnud (t)ajuaparaadi õlitamiseks tunduvalt tervislikum, soodsam, kodumaisem…
-
Vabati uuestisünd
Martin Vabat: „Maahingamispäev”. „Elusamus”, 2016. 39 lk. „Maahingamispäev” on Martin Vabati luule uuestisünd taandumise ja lahtilaskmise toel. Dekaaditaguse vihase debüütkoguga „Mina olengi kirjandusklassik” pole luuletaja tänastel tekstidel õigupoolest midagi ühist ning „Naerutaltsutajas” ja „Hargumises” alanud loominguline individuatsiooniprotsess on jõudnud täiesti uude faasi. Mässust loobunud ja hingevalu kuristikust eluga pääsenud Vabat küünitab värskes kogus vaikuse ja valguse järele, otsib rahu minevikuga ning annab järk-järgult järele. Just nimelt järele, mitte alla! Ütleb vanasõnagi, et järele anda on targem, ning vastused olemuslikele küsimustele leiab Vabat just vanadest (pühadest) sõnadest. Kuigi kümne aastaga on saanud vanemaks ka luuletaja isik, ei seleta…
-
Maaema nõtke puusanõks
Kristiina Viin: „Nõtkel elevandisammul”. „Värske Rõhk”, Tartu, 2014. 77 lk. Võrumaal võrsunud kunstniku ja blogiva galeristi[1] Kristiina Viina luuledebüüt tallab kõdusse romantilised nais- ja/või looduspoeesia klišeed ning kutsub välja ürgse, ilusa ja hirmsa maaema. Unustagem pastoraalid ja Bambi-muinasjutud, Viina luuleilma loodus on ehedalt ja ilustamata pidevas sünni, sigimise ja surma kihisevas protsessis: see hallitab ja mädaneb, lehkab ja häälitseb, rusub ja vabastab. Loodusega suhestub Naine, kes luulekogu esimese poole tekstides näib olevat eksinud ja „aegade vahele kinni kiilunud” (lk. 11). Ta igatseb ühendust erotiseeritud maaga, püherdamist „naistepunapuhmaste, kerakellukate, angervakste kui armukeste rüpes” (lk. 25) või sügise „lodus,…
-
Plastmasslilledest pärg
Helen Kallaste: „Kogutud hetked”. „Verb”, 2012. 72 lk. Ootamatu stoppkaader tukslevas ja tühimürisevas kulgemises kutsub esile tajude taaskäivitumise ning üks või teine udune asjaolu paistab äkki värskemas ja selgemas valguses. Helen Kallaste luuleobjektiiv püüab niisuguseid kiireid valgussähvatusi sõnadesse jäädvustada, enne kui need „otsekohe öhe” (lk. 58) kaovad, mööndes samas, et tulemus on vaid „võlts, ent närbumatu plastmasslill” (lk. 6), mis ei suuda kanda tõelise elu võlu ja valu. Selline tõdemus kohe sissejuhatuses — et luule on justkui üks ja elu siiski teine asi — annab „Kogutud hetkedesse” süvenemiseks tasakaalukalt mõtiskleva taustplaani — ka tundelisemat laadi tekstid ei mõju…
-
Lugematul arvul lugusid
Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid”. Ajakirjade Kirjastus, 2013. 325 lk. Kui luuletaja torkab parema jala proosaukse vahele, jääb vasak ikka luuleilma tasakaalu hoidma ning ühest lehe servast teiseni kirjapandud read kisuvad vägisi kõveraks ja keelendid pressivad end ÕS-i heakskiidetud normidest välja. Sel viisil sündinud teos ei taha eriti mahtuda ühegi paikaloksutatud žanrimääratluse alla, kuigi Kaldmaa nii-öelda proosadebüüti on juba nimetatud romaaniks ja seda on teinud ka autor ise[1]. „Islandil ei ole liblikaid” pole aga ei selgepiiriline debüüt (varem on Kaldmaa kirjutanud ju proosat lastele ja „Loomingu” lehekülgedel avaldatud novelli eest Tuglase auhinnagi saanud) ega ka selgepiiriline…
