Mari Peegel

Elo Viiding: „Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)”. „Tuum”, 2020. 140 lk. Elo Viiding on nagu sekvoia, kes kasvab aastaid kõrgustesse, ja on ikkagi omaette, sest ta kõrgub üle teiste. Võiks öelda, et ta jääb kirjandusväljal subkultuuriliseks, mis talle endale võib-olla määratlusena ei meeldi, sest eks kõik loomeisikud soovivad toimida ja toimetada peavoolus, keskväljal. Mis sellest, et just subkultuursus loob eriti soodsa võimaluse kõrvalpilguks ning julgustab olema erinev ja häiriv. Nagu ka Viiding ise märgib: „Heas kirjanduses, ja eriti heas luules, on alati sees teatav nihe või veidrus, see ei vasta kunagi normile ja standardile.” (Lk 140.) Sellise kirjelduse saab…

    Aasta 2017 ei erinenud PEN-i jaoks varasematest: taas olid laual rasked teemad, nagu rahvus- ja keelerühmade survestamine, vähemuste tagakiusamine, vangistused, isegi tapmised. Loomulikult loetakse PEN-i keskuste kohtumistel ka luulet, filosofeeritakse isekeskis, kuid esma­tähtsad on sõnavabaduse ja kirjanike õiguste kaitse. Mil määral neid abstraktseid väärtusi kaalutakse kriminaalkoodeksi paragrahvidega, tuli eriti teravalt välja PEN Internationali missioonil Türki mullu jaanuaris. See oli Türgis pinev aeg: pool aastat varem oli toimunud gülenistide riigipöördekatse, ööl vastu 1. jaanuari plahvatas lõhkekeha Istanbuli ööklubis ja tulemas oli referendum Erdoğani võimupiiride laiendamiseks. Seda ärevat olukorda — mille nad suure tõenäosusega ise olid kavandanud — kasutasid Türgi võimud vähemuste…

    Pille Õnnepalu: „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”.„Henrik”, 2017. 175 lk. Pille Õnnepalu raamatust „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” kuulsin esimest korda juunis aastal 2016, kui Pire Sova ja Hedi Jaanisoo näitusel „Aeglane aimdus. Roosa satiin” selle käsikirja ette loeti. Õnnepalu luuletusi ja ka jutte olin ma kunagi lugenud „Vikerkaarest” ja need olid piisavalt huvitavad, et kirjandusõhtule minna. ARS-i maja projektiruumis, mis meenutab kõrget angaari, avaneb meeldesööbiv pilt. Käsikirja ettelugemine on veidi nagu performance: Sova ja Jaanisoo installat­sioonide vahel istub poolkaares ümber kirjaniku umbes tosin inimest. Kirjanik loeb A4-lehtedelt teksti, räägib sinna juurde eluseiku, tekstimina ja kirjanik segunevad. Selgub, et…

      Maimu Berg: „Hitler Mustjalas”. „Tuum”, 2016. 222 lk.   Eesti online-ajakirjandust lugevad inimesed on ilmselt tähele pannud, et artiklid, mille pealkirjas on mainitud Hitlerit või Stalinit, koguvad alati erakordselt palju kommentaare. Inimesed, kes töötavad ajakirjanduses, teavad, et artiklite enneolematu populaarsus on vaid osa müstilisest fenomenist: kõnealused lood leiavad lugejaid kohe, kui nad keskööl internetti ilmuvad, ja tekstid avastatakse ka rubriikidest, kuhu peldikuseinarahval asjagi ei tohiks olla. Kurjus tõmbab ligi ja edastab oma kutsungeid kõrvaga kuulmatult ja silmaga nähtamatult. Loomulikult ei taha ma Maimu Bergi süüdistada lugejat kurjaga peibutamises, kuid jutukogu silmatorkav pealkiri „Hitler Mustjalas” polnud kindlasti juhuslik. (Tekib…

      Mudlum: „Linnu silmad”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.   Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see omaelulooline (autori enda määratlusel osaliselt mälestustel põhinev[1]) jutukogu märgib küll autori säravat debüüti, kuid jääb küllap tema ainsaks raamatuks. Nagu Emily Brontële „Vihurimäe” või Käsu Hansule tema kaebelaul. Ent Mudlumist ei saanud eesti kirjanduse ühe-hiti-imet, ja praegu tundub imelik, et nii mõeldigi. Juba aasta hiljem ilmus romaan „Ilus Elviira” ja 2016. aasta oktoobris taas uus proosapõimik — „Linnu silmad”. Loomulikult pole õige Mudlumi kohta öelda,…

  Ivar Sild: „Heinakõrred”.„Lauapealne”, 2016. 90 lk.   „Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred võiks olla tema luulekogu võtmeteks? Kas pealkiri viitab enamale kui sellele, et Silla kogu tõepoolest sisaldab looduslüürikat? Etteruttavalt võib öelda, et suurt selgust pealkirja analüüs ei too. Kohtame heinakõrsi küll näiteks luuletuses „Paigake kus” (lk 17): „ema ma ei näe seda maitsvat hiirt ainult heinakõrred kõikjal”. Niisiis on heinakõrred segav paratamatus soovi rahuldamisel,…