Mariliin Vassenin

    Silvia Urgas: „Siht/koht”. „Elusamus”, 2015. 44 lk.   Selle aasta algul raamatulettidele jõudnud Silvia Urgase esikkogu „Siht/koht” oli 2015. aastanumbrit kandvatest luuledebüütidest kõige tugevam. Minu andmeil on Urgas ka noorim, kes jõudis mullu oma esimese luuleraamatu avaldamiseni. 1990-ndatel sündinud Urgase raamatust leiame 41 tänapäevase tunnetusega tugevat vabavärsilist teksti, mis on stiililiselt väga ühtlased — võiks koguni öelda, et juba esimeses kogus ilmutab luuletaja isikupärast käekirja. Luuletustes leidub vaimukat sõnamängu, mitmetähenduslikkuse osavat ärakasutamist ning intertekstuaalseid vihjeid, eriti popmuusikale. Näiteks luuletus „90”, mis algab sõnadega „olen 90ndate ühehitiime / mu vanemad tegid mu / tolle aja reeglite järgi” on üles…

    Eda Ahi: „Julgeolek”. „Verb”, 2014. 39 lk.   Eda Ahi on oma luuletajatee algusest peale pälvinud palju tähelepanu. Erandiks ei ole ka kõnealune luulekogu, mis kandideeris luule kategoorias Kultuurkapitali aastapreemiale. Õbluke raamat sisaldab vaid 31 teksti, kuid nende hulgas leidub tõelisi pärle. Ometi ei ole terve kogumiku tase ühtlane. Raamatu ühest peamisest teemast annab aimu juba kaas — esmapilgul hall, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et see on kaetud peenikese sinimust-valge mustriga. Ava- ja lõputekst ongi kantud muuhulgas kodumaa-armastusest, mis annab luuletustele tugeva mõttelise raami. Isamaa-armastusega on seotud ka luuleraamatu teine põhiteema, sellele osutab pealkiri „Julgeolek”. See sõna on…

    Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk. Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle all ühelt poolt isikliku tasandi apokalüpsisejärgset luulet, teisalt luulet, mis on kirjutatud usus, et see kunstiliik on otsa saamas või kuulubki juba minevikku („lõpuks saavad kõik luuletused otsa / jooksevad sisust tühjaks / nagu liiv peost / ja polegi enam midagi öelda”, lk. 42), et sõnad ei maksa enam midagi ning luuletajad on samuti kadunud või välja surnud (lk. 57, „siis kui luuletajad veel elasid”). Avatekstis,…