Marin Laak

Indrek Hirv: „Kuldöölane”. „Post Factum”, 2018. 83 lk. Indrek Hirve ligi kolmekümne, valdavalt halli/musta kujundusega luulekogu kõrval mõjub „Kuldöölane” värske ja värvikana, ees- ja tagakaanel rohekollane raster ööliblika tiivast. „Posti­mehe” kirjastuse „Post Factum” heal paberil korralik trükis, süsimustast raamist hoolimata kuidagi läbipaistev, esmapilgul isegi helge. Kujundaja Artur Kuus on lugejaga elegantselt mänginud: iga luuletus on paigutatud uuele leheküljele, ent pikemad tekstid jätkuvad trepina järgmise lehekülje keskelt, mitte algusest. Imestasin, et selliseid luuletusi on „Kuldöölases” õigupoolest ainult kaks (lk 10—11 ja lk 12—13), ometi tekitasid need imeliku kontrolliseisundi, mis sundis raamatut pidevalt tagasi lehitsema — on see nüüd sama või juba…