Marju Lauristin

Meie eluaegset sõprust Ene Mihkelsoniga kandis ühine veendumus kunsti, eriti kirjanduse erilisest rollist inimese elu, ajaloo ja maailma tunnetamisel. Kui mina püüdsin Enele sotsiaalteadlasena seletada ühiskonnas toimuvat ja inimeste käitumist, olid igasugused trendid ja mudelid tema jaoks vaid pealispind, mille alt ilmutasid end ajalooliste kogemuste, inimeste suhete ja saatuste varjatud süvakihid. Kirjanikuks olemist tajus Mihkelson kui tungi neid mustreid kuitahes hirmutava põhjani uurida ja täpsesse sõnalisse vormi kodeerida. Temaga suheldes tundsid ka lähedased sõbrad end sageli osalisena mingis tunnetuslikus eksperimendis, milles nende sõnad ja käitumine projitseerusid vaid Mihkelsoni jaoks nähtavale ekraanile, ilmutades oma varjatud või endelist tähendust. Toetudes oma absoluutsele…