$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Alguses oli Alliksaar. Või õigemini Alliksaar oli alguses.
„Ta hakkab ärkama.” „Hakkab või?” „Minu meelest küll.” „Hei, Mii-La-Laa, kuuled sa meid?” „Ta ei kuule.” „Tal on ikka veel palavik.” „See on kestnud tal juba terve päikeseringi!” „Ime ka, kui ei oleks. Ta sõi ju selle keelatud puu otsast terve õuna ära!” „Sai ju öeldud, et ei tohi.” „Millal…
Olen lugenud Hando Runneli lühiesseede kogu „Mõõk ja peegel” (1988) varem kahel-kolmel korral ja pean seda enda mõtlemise arengut silmas pidades väga oluliseks raamatuks. Nüüd „Mõõka ja peeglit” taas lugedes hakkas mul esimese asjana peas ringlema sõnapaar „poeetiline insener”. See sõnapaar jäi olulise märksõnana püsima kogu raamatu lugemise ajaks. Hando…
Tartus. Nii Supilinna kui Karlova teede ääred on täitunud autodega. Igaühel on nüüd auto. Ja see pole iseenesest halb. Halb on see, et ei näe enam linna. Seda vana ja puust linna pole enam näha autode varjust. Veel mõnda aega tagasi sai nautida ka teist kaunist…
Olev Virkus oli lihtne mees. Polnud tal mingeid erilisi võimeid, mille poolest ta kusagil silma oleks paistnud, või annet midagi suuremat korda saata. Polnud tal vist säärast tahtmistki mitte. Ja rikkuse poolest ei hiilanud ta ka. Töötas kellassepana väikeses firmas ainukese töölisena ning tema ülemus töötas sealsamas tema…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.