Merca

Kogud Riiulid koguvad tolmu, põrandavaip korjab karvu — salvestab kiudude vahele neid uskmata suurel arvul. Isa kogub meil marke, laps kogub „bärbiseid”. Vanaema teeb kogutud heintest vainule kärbiseid. Valimisliit kogub hääli, surnud koguvad vaklu, Jeesus Kristus talletab peopessa suuri naklu. Saapatald korjab muda, Volxwagen kogub kilte. Vennas seab mälupulgale paljaste naiste pilte. Emal saab üxkord villand, viskab kõik kogud välja. Asemele me saame tühja kogumisnälja. Vareste vanaema Vareste vanaema pesiceb kellatornis. Mõnele tunduvad tema lapselapsed liig mornid. Teistele näib nende vestlus nagu käracev sõim. Minule on nad omad: lõbus sekeldav hõim. Neeva Sul on rüütli stiil & raudteeparmu maneerid. Kord…

    „No, maq naka sõs minemä,” ütlen burkat kotti toppides. „Maq või suq jo ärq viiä,” peaaegu lunib Imre. „Püsü kotoh, külh maq saa!” käratan. „Sul kõk n’oo kombsu ja…” „Jätä… Saq nakat jo jalh ull’usiq tegemä. Sul mineväst kõrrast väähä viil, vai’?” Imre komberdab vaevaliselt taldadele toetudes minuni, ta silmad on väsinud ja kurvad. „Anna muso kah.” Suudleme. Ajan pin’o alt ratta välja. Pakin kompse esi- ja tagakorvi. „Maq või suq hot’ Obinitsa arq visada,” teeb mees viimase katse. „Jätä! Külh maq saa.” Silitan tal käega üle põse. „Käevõru õks võtsõt?” tunneb ta muret. Tõstan parema randme. „Kanõp…