Merilin Kotta

    Comala-nimelisi külasid on Mehhikos vähemalt kolm: Colima, Oaxaca ja Hidalgo osariigis. Ükski neist ei ole aga nii tuntud kui Juan Rulfo (kirjanikunimi alates 1944) romaani „Pedro Páramo” (1955) tegevuspaik. Kirjandusliku Comala hüljatud tänavate kajasid ja summutatud hääli võib kuulda juba kümnetes keeltes, alustades esmatõlkest Saksamaal (1958, praeguseks on seal välja antud ka uus tõlge) ja lõpetades nahua keelega (2017). Ajajoonel mahub nende vahele Tatjana Hallapi tõlge (1979), mille ilmumisest möödub peagi neli kümnendit. Lugejale, kes piirdub tõlkija saatesõnaga, jääb „Pedro Páramo” autorist ja retseptsioonist aga veel vanem, poole sajandi tagune pilt, sest eessõna põhineb omakorda kümme aastat varasematel…

 Pilk XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosale       Alustaksin kahe näitega lähiminevikust. Kui Clara Usóni romaan „Idakaare tütar” („La hija del Este”) — kolmeaastase dokumenteerimistöö vili — võitis 2013. aastal hispaaniakeelse proosa auhin­na, tõusis päevakorrale avastus, et autor on esimene selle tunnustuse pälvinud naine pärast poole sajandi pikkust vaikust, aga ka tõsiasi, et enne teda oli auhinnatud ainult kahte naist ja mõlemat Franco diktatuuri ajal. „Naistel lubatakse kirjutada kommertsromaane, aga kirjandus on endiselt meeste pärusmaa,” kommenteerib Usón. Seitse aastat varem sai galeegi kirjanduse kriitikaauhinna Santiago de Compostela ülikooli õppejõud Teresa Moure, keda iseloomustati kui kolmekordselt perifeerset…