Mihkel Kaevats
-
Kirepi kõva raamat
Vahur Afanasjev: „Tünsamäe tigu”. Tartu NAK, 2015. 108 lk. Selle raamatu tugevaim osa on luuletused, mis ongi luulekogu puhul õige. Raamat koosneb väikestest ühe kandi lugudest, need on lakoonilised, täpsed, õhulised, üldistusvõimelised, naljakad, leidlikud, kurvad, kihvtid ning kõlavad kõigele lisaks ka hästi kokku. Niivõrd hästi, et võtan hiljem eraldi ette küsimuse, kas muud ühendavat raamistikku olekski üldse vaja olnud. Raamat on liigendatud geograafiapõhiselt, see lähtub Kirepi (Kostina) külast kui keskpunktist: üleval, vasemal, keskel, paremal, all. Nõndamoodi saab lugeja justkui pika rattasõidu (jalgratas kui sõiduvahend kordub raamatus läbivalt) ühes Eesti kandis, mille Afanasjev oma raamatuga teeb nähtavaks Eesti…
-
Taskud kruusa täis, tripp…
Kalju Kruusa: „Äädikkärbsed: oma luulet ja tuttavat”. „Kirimiri”, Tallinn, 2015. 121 lk. …mere äärde, läinud aastatesse (luuletused aastaist 1995—2002). Huvitav. Miks praegu? Iseenesest paneb vana, osalt avaldatud ja ka avaldamata kraami kättesaamine lugeja huvitavasse seisu. Laagerdunus on justkui enam majesteetlikkust ja… kõik need muud asjad, mis tulenevad antoloogiate paksust pidulikkusest ja kirjandusloo müütide suurejoonelisusest. Vana oleks just nagu väärtuslikum kui praegu nikerdatu. Sest on alles, on ellu jäänud. Muidugi peab ütlema, et Kruusa kogust ei õhku mingit pidulikkusetaotlust, pole ta väga paks ja lullasid mahub ühele lehele sageli mitu (sümpaatne paatose-eemaldi kujunduslikus mõttes). Pealegi on antoloogiate-vana kellegi…
-
Usaldada teekonda
Mihkel Kaevats (s. 1983) debüteeris Olev Olematu nime all kogumikuga „Ederlezi” („Huma”, 2003). Sellele järgnesid luulekogud „Illusionist” (EKSA, 2004), „Eile hommikul ja täna („Verb”, 2009) ning „Ungari kirsid & teisi luuletusi” („Pegasus”, 2012). Kaevats on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja Tallinna Ülikoolis kultuuriteooriat. Samuti on ta olnud aktiivne kodanikuliikumistes, näiteks Prussakovi-nimelises rattaühingus ja Uue Maailma seltsis; võtnud aeg-ajalt sõna päevapoliitilistel teemadel ja avaldanud kirjanduskriitikat. CAROLINA PIHELGAS: Räägi natuke oma lapsepõlvest. Kas raamatud olid sinu lahutamatud kaaslased või eelistasid hoopis kuttidega hoovis jalkat taguda? Millised olid teismeea eredamad lugemiselamused? MIHKEL KAEVATS: Olime vennaga väiksest peast parajad marakratid, ja peab…
-
MISMOODI ROOSTE RÄÄGIB?
Jürgen Rooste: „Higgsi boson”. „Näo Kirik”, 2012. 72 lk. Jürgen Rooste: „Laul jääkarudest”. „Ji”, 2012. 114 lk. Poeediga on ikka käinud kaasas väheke ka pühakuoreool, ja sama hästi, kui seda on ära kasutanud tõeliselt andekad paroodilised poeedid, on seda ka pikka aega kas eitatud või tagaplaanile jäetud. Eesti luuletajate terve sugupõlve loomingut on üritatud vaadelda kui eelistatult kujundivaest, lihtsa, tegevusliku ja tugeva (sotsiaalse) sõnumiga voogu — ja luuletajat rohkem arvamusliidri kui pühamehe rollis. Kuigi kõik tugevamad luuletajad kujutavad minu arvates originaalset erandit sellisest nägemusest, tulenevad niisugusest seletusest teatavad vaateviisid ja tajumehhanismid, mis ei pruugi alati kõige paremini konkreetset…
