Mihkel Kunnus
-
Maavanaema surm
In memoriam Linda Kunnus 5. II 1925 — 21. IV 2017 Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera? Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde. Valdur Mikita, „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof” Ma ei mäleta täpselt, mitmendal Radisson Blu Sky korrusel oli see tuba, mille aknast välja vaadates sain isalt telefonikõne ja teada, et maavanaema,…
-
Ühe tagurliku maakooli lugu
Demokraatia, toetudes abstraktsetele kujutlustele õigusest ja õiglusest, mitte orgaaniliselt elukorraldustest võrsunud tavadele, kätkeb linnamoraali tungimist maale ja viimase hävitamist sellega. Oswald Spengler, „Õhtumaa allakäik” (II kd., 4. ptk.) Tunnen end nagu Makar Devuškin, kes pärast pikka pihtimuslikku kirjavahetust hakkas tundma, et temalgi on isiksus ja iseloom (s. t. stiil). Olen minagi pikalt kirjutamist harjutanud, ja ehk võin minagi nüüd isiklikumaks minna, pihtida pihtimisajastul, poetada teiste sekka seik oma kordumatu isiksuse kujunemisloost. Aeg on muidugi na sõge, et kunstilised-kirjanduslikud võimendused siia ei passi, tahtes lugejat köita, pean kasutama vastupidist tehnikat, see tähendab, kunstilis-kirjanduslikke mahendusi ja pehmendusi, muidu kaotaks lugu…
-
Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust
Rein Raud: „Rekonstruktsioon”. Mustvalge Kirjastus, 2012. 264 lk. Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamise vääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja suhtuma oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega. Päevalehtedesse pole juba aastaid mõtet kriitilist kriitikat kirjutada, vaid ainult (kui võimalik, siis ka avavaid ja argumenteerivaid) lugemissoovitusi väärt teoste kohta, näiteks Fagira D. Morti kirjutis „Püüdes mõista kadunud tütart” („Eesti Päevaleht” 21. I 2013) on ses mõttes eeskujulikult adekvaatne. „Loomingu” proosaülevaates ütlesin, et „(semiootiline) piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua kodumaa küll. Kui…
