Mihkel Mutt

          Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja. Miks tema? Sest kui me ringi vaatame, ega keegi teine ka ei ütle ega hüüa. Miks siis just Poobsilt seda oodata, kui teised on vait? Aga selles asigi, et on hiiglama vahe, kas vait on nemad või Poobs. Sest nonde teiste vaikimine — ükskõik, kas selle põhjustab tuimus või argus, ükskõiksus või müüdavus…

    Järgnev ei käi meeleheite kohta, mille põhjuseks on sõjad, taudid, ikaldused ja muud inimese või looduse tekitatud katastroofid. Samuti ei kehti see Iiobit tabanud õnnetuste ega igavikuliste paratamatuste puhul nagu surm ja muud kaotused. Samuti mitte pettumuste korral inimsuhetes nagu reedetud sõprus või vastamata jäänud armastus. Jutt on usust, motivatsioonist, mis aitab meil tegutseda, ilma et tekiks tahtmist käega lüüa: ah, ei ole mõtet, see kõik ei vii kuhugi, mis ma pingutan (miks mitte ka: eesti rahvas ja kultuur kaovad niikuinii!), ja nii edasi. See käib lootusetuse tunde ja rutiiniliiva varingu alla jäämise kohta, mis varitseb muidu ärksaid…

    I Maailma asjad hakkavad teataval hetkel peas kobaraid moodustama ja ärgitavad oma ühisosa mõtestama. Järgnevalt olengi üritanud jälitada üht fenomeni, mis mind ammuilma intrigeerinud. Selleks kirjeldan esmalt selle ilminguid erinevates sfäärides. Näited pärinevad vahel kirjandusest, sest seal on need ilmekad ja suhteliselt paljudele tuntud. Loomulikult pole see kildude või välgatuste loend mingil moel ammendav. Oluline, kui nad annavad aimu, mis suunas sihin. Teadvustan täiel määral, et seesuguste üldistustega tuleb olla ettevaatlik, sest osa sääraseid kobaraid on kujunenud eeskätt olemuslike tunnuste, teised valdavalt väliste sarnasuste põhjal. Mõned siinsetest näidetest võivad tunduda ülejäänutest väga kaugel olevat ja ilmselt ma olengi…

    Kelle süda poleks hakanud kiiremini põksuma lugedes „Vendades Karamazovites” legendi Suurinkvisiitorist! Kujutlusvõimeline tajub kohe, et siin peitub midagi põhimõttelist, ta tunneb „inimolu kiirtee” lähedalolekut. Mäletatavasti kritiseerib Suurinkvisiitor Kristust, kes on taas maa peale tulnud. Jeesus oli omal ajal inimesi usaldanud, jättes neile vaba tahte, et valida õige ja vale vahel. Ta arvas, et inimene väärib vabadust ja et see meeldib neile. Aga vana ja läbinägelik Suurinkvisiitor, kelle päevi lahutab Kristuse esimesest maa peal viibimisest poolteist tuhat aastat, teab, et asjad on tegelikult teisiti. Inimene võib algul küll vabadust tahta, aga saab peagi aru, et see on tema jaoks…

    1 Hesse „Klaaspärlimängu” peategelane Joseph Knecht astus oma kõrgelt kohalt tagasi, et minna maailma, inimeste argimurede juurde. Muuhulgas ajendasid teda astuma seda sammu need piirangud, mida ametiga kaasnevad kohustused ja tavad seadsid ta pedagoogitegevusele. „Mis talle rõõmu ja rahuldust pakkus, oli õpetamine ja kasvatamine, kusjuures ta oli arusaamisele jõudnud, et rõõm ja tulemused olid seda suuremad, mida nooremad olid õpilased, seepärast vaatas ta sellele kui puudusele ja ohvrile, et lapsi ja poisse ei saanud õpetada ja amet tal ainult noorukite ja täiskasvanutega lubas tegelda.” (H. Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk. Helga Kross. Tallinn, 1976, lk. 231.) Sama oli igatsenud ka…

    Kõigepealt Kafka. „Protsessi” lõpus, Josef K. kolmekümne esimese sünnipäeva eelõhtul kella üheksa paiku tulevad kaks saterkuubedes hea toitumusega härrat talle järele. Nad eskordivad ta väiksesse, tühja ja mahajäetud kivimurdu, mis asub ühe veel päris linnamoelise maja lähedal. Härrad pakuvad vastastikku viisakusest üksteisele tapanuga. Aga enne, kui tera Josef K. südames ringi keeratakse, veel viimasel hetkel: „Tema pilk rändas kivimurru ääres asuva maja ülemisele korrusele. Nii nagu sähvataks äkki valgus, paiskusid seal ühe akna mõlemad pooled lahti ja üks inimene, suures kauguses ja kõrguses habras ja kleenuke, küünitus kaugele aknast välja ja sirutas käed veel kaugemale ette. Kes see…

    Olen välismaalastelt küsinud, kui populaarne on neil kodus Jaroslav Hašeki romaan „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Selgub, et see sõltub peaasjalikult kahest asjast. Esiteks, kas vastav maa on varem kuulunud Austria—Ungari koosseisu. Teiseks riigi hilisemast ajaloost. Vabas maailmas pole „vahva sõduri” resonants lugejate hulgas nii suur kui endises Ida-blokis. Teine tegur on määravam. Näiteks Eesti kuulus hoopis Tsaari-Venemaa alla. Ka Esimene ilmasõda ulatus meieni (võrreldes näiteks Lätiga) pigem põgusalt. Aga „Švejki” tsiteerisid meil nõukaajal peast ka need, kes muud ei lugenud. Kultusraamat oli see niihästi Ungaris ja Slovakkias, mis kuulusid kaksikmonarhiasse, kui ka Lätis või Bulgaarias, mis…

    Tammsaarel on Eesti riik, rahvas ja kultuur alati südamel olnud. Aga kui „Tões ja õiguses” ning mujal on need kõrvalteemaks, kammertooniks või püsikulissideks, siis kõnealuses lühikeses romaanis kujutab ta eesti asja kvintessentsi. See on seda silmatorkavam, et meie kirjanduses pole palju teoseid, kus nii tehtaks. Luuletajad, nemad küll. Poeedid palvetavad ja tõotavad, õhkavad ja ägavad, sekka ka mõnavad isamaa altaril („Kas siis selle maa keel”, „Ei teda jäta ma”, „Aga ükskord algab aega”, „Kas tume veel kauaks ka sinu maa”, „Saatustest troostitum sündida / laulikuks Eestis”, „Need olid eesti kolud. / Need olid eesti olud” jne.). Mõistagi ei…

    Et rääkida inimese kohast päikese all, mis paistab XXI sajandi hakul, ei saa mööda demokraatiast. Vähe on mõisteid, mida rohkem pruugitakse, aga mille all mõeldakse erinevaid asju. Ühel pool on need, kelle jaoks demokraatia tähendab paleust, mille järgi korraldada elu kõige üldisemal tasemel. See on niihästi tõe ja harmoonia riigi saavutamise vahend kui ka selles elamine — peaaegu nagu moodne paradiis. (Sellisest vaateviisist annab tunnistust diktatuuri või kolonialismi võimu alt vabanevate rahvaste juubeldus, et „kuna nüüd on meil demokraatia, siis muutub elu ilusaks ja kõik saame jõukaks”.) Teisel pool on tegevpoliitikud, spindoktorid ja üldse professionaalid, kelle jaoks demokraatia…

    Miks üldse nemad, aga mitte näiteks Tolstoi ja Tammsaare — eepikud ju kõik kolm? Miks tundub just nende kahe kooskäsitlemine peaaegu et (wittgensteinlikult) ilmne? Selle tõenduseks on inspiratsioon, millest lähtuvad kümned erinevate põlvkondade autorid varsti juba saja aasta jooksul. Samas kui Tolstoi ja Tammsaare koosvaatlust ei meenugi. Sarnasustega saab tegelda üldjuhul kaheti. Mõlemal puhul on aluseks võrdlus. Üks viis on geneetilis-genealoogiline, mis vaatleb nähtusi üksteisest väljakasvavatena. Näiteks kui palju on kirjanik A kirjanik B-lt mõjutusi saanud. Sõltuvalt eludaatumitest oleks praegu võimalik mõistagi üks suund — Dostojevskilt Tammsaarele. Selle kohta ongi meil asjaosalise sõnad ja teod. A. H. T….