Mikael Raihhelgauz

Rein Raud: „Päikesekiri”. Salv, 2021. 404 lk.   Venemaa, Jaapan, spioonimängud, öine tulevahetus, yakuza. Rein Raua romaani „Päikesekiri” esmasel lehitsemisel jääb mulje, et hoiad käes midagi Boriss Akunini belletristikast. Tegelasliinid jooksevad ootamatult kokku, siis jälle lahku. Ajaliselt ja geograafiliselt segamini aetud lühikesed peatükid lõppevad kombekohaselt kõige huvitavamal momendil, sundides pausi pidamata lehekülgi pöö­rama. Tõsisema lugemise käigus tuleb aga üsna pea välja, et sarnasused jäävad väliseks. Kui Akunini kriminaalromaanid algavad selge probleemipüstitusega, millele meisterdetektiiv Erast Fandorin raamatu lõpuks, vahepeal küll korduvalt eksiteele sattudes, lahenduse leiab, siis Raua „Päikesekiri” koosneb mitmest eraldiseisvast narratiivist, mis küll puutuvad täiesti ootamatutes punktides kokku, aga ometi…