Mudlum
-
Lisanduseks „Loomingu” juuninumbris ilmunud arvustusele „Aedade harimise kunst”
Peeter Helme kirjutab: „Kogu see kivikuhil, mida on kiusatus visata I. V. kapsaaeda, tuleb lihtsalt rahulikult nihutada Mudlumi omasse. Kõik need arvutud kokku-lahkukirjutamisvead, suurtähevead, stiilivead, lihtsalt näpuvead ja elementaarsed toimetamatajätmised (lausestruktuur ja kordused näiteks), mida nähes paistab autori taotlus samavõrra silma kui toimetaja suutmatus, viitsimatus või mõistmatus tõtata appi ja teha see teoks, võinuks olemata olla.” Siinkohal natuke taustast, mida kriitik loomulikult teada ei võinud.Kui I. V. „Aedniku päevik” mulle toimetada anti, ütlesin kohe, et keele peab keegi veel üle vaatama, saan ainult sisu kohendada. Erandliku autoriga kujunes ka tööprotsess ettearvamatult erandlikuks. Pärast esimest suuremat toimetamisringi tahtsin käsikirja autorile näha…
-
Natuke lapsik, natuke naljakas, natuke hirmus
Mudlumi esimesed jutud ilmusid 2010. aastal kultuuriblogis ZA/UM ja viimase paari aasta jooksul on ta avaldanud kolm proosaraamatut: esimene jutukogu „Tõsine inimene” (ZA/UM) ilmus 2014, sellele järgnesid burleskne jutustus „Ilus Elviira” (EKSA, 2015) ja jutukogu „Linnu silmad” (EKSA, 2016). Mudlum on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ja Eesti Kunstiakadeemias; kirjanduskriitikat kirjutab ta Made Luiga nime all. CAROLINA PIHELGAS: Kes on Mudlum? Ja kust ta sellise nime sai? MUDLUM: Kuna ma olen sellele küsimusele vastanud pea iga kord, kui minult üldse midagi on küsitud, siis ma püüaksin nüüd vastata kuidagi universaalsemalt. Näiteks vastuküsimusega. Miks on sinu nimi…
