Olev Remsu

1966. aasta juulis istusime mitmekümnekesi, kõik TRÜ Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonda püüdlejad, peahoone 139. auditooriumis, minu kõrval klassivennad esimesest klassist Jaan Unt ja Tiit Sinissaar. Tahvli ees seisis ülikooli õppejõud ja meie kooli kirjandusõpetaja Eduard Vääri, teatas sisseastumiskirjandite hindeid. Meie kool — A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. Keskkool — asus siinsamas nurga taga, austusest ei ütle ma, et vaid kiviga visata. Jaan — viis! See viis Jaani paugupealt üliõpilaseks. Ta oli võitnud üle-eestilise emakeele olümpiaadi ning selle kategooria nooruritele piisas sisseastumiskirjandi kõrgeimast hindest. Tiit — samuti kõrge hinne, tema pidi aga pingutama veel kolmel eksamil, et studioosuse seisusesse pääseda….

Andrei Hvostov: „Kirjad Maarale”. „Petrone Print”, 2019. 269 lk. Mida me hindame kõrgelt? Siirust, ausust ja eruditsiooni. Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale” pakub neid hea hulga. Sissejuhatuseks vormist. Nagu pealkirjastki nähtub, on teos auväärses epistolaaržanris, mida kiitis juba Aristoteles ning mille kuldajastu oli kultuuri kuldajastul — Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Aristotelese määratluses on žanri tugev külg selles, et lubab autoril jääda iseendaks ja nimetada asju õigete nimedega. Selle žanri teostel on alati isiklik iseloom, öeldi meile juba rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi. Maara on Hvostovi pojatütar. Vahemärkus. Õigupoolest ma ei tea, kas Maara on olemas. Jääb õhkõrn võimalus, et printsess on…

    Mart Kivastik: „Armastuse vormid”. „Väike Öömuusika”, 2017. Alustaks kaugelt-kaugelt. Juba Platoni ja Aristotelese ajast peale (ehk varasemastki?) jagatakse kirjandus (neil küll tragöödia/draama) kaheks: mimeetiliseks ja mittemimeetiliseks. Ja nüüd siis ei tehta seda üksnes kirjanduse, vaid kogu loomeviljaga. Esimene püüab tegelikkust jäljendada/peegeldada/matkida, teisele ei lähe realiteet suurt korda. Raske on määrata suhet, ent paljalt kõhutundega julgeksin oletada, et mimeetilisi teoseid on tänapäeval tublisti üle 95 protsendi. Varem, müütide ja legendide ajal, oli suhe ehk vastupidi. Mimeetilised on rahvalikud, mittemimeetiliste olemasolust paljud lugejad-vaatajad-kuulajad ei teagi, või kui on kokku puutunud, siis peavad neid suureks eksituseks. Üksikud mittemimeetilised taiesed on moodsalgi ajal kaunis kuulsad,…

    Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”.Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 678 lk. Ma tean seda kihku — kirjutada kõik ära. Kõik! Sest miks on üks inimene/asi/juhtum halvem, miks peab tema/see loost välja jääma? Tarmo Teder pole vist midagi välja jätnud, ta on absoluutsele kõigest-kirjutamisele vaba voli andnud. Ja tulemus? Mammutromaan „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”, ligi 700 lehekülge tihedat teksti, ja see on alles esimene osa. Aga võib-olla polegi „Kuuskümmend…” klassikaline romaan? On hoopis natuke belletriseeritud autobiograafia? Natuke tähendab seda, et inimestele on pandud teine nimi ja neist on saanud tegelased. Memuaristikas-doku­mentalistikas-publitsistikas on meil ju…

        Agu Tammeveski: „Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 189 lk.   Mõnes mõttes olen ma ideaalne Agu Tammeveski arvustaja. Ma ei tunne teda isiklikult, ma ei tea temast kui inimesest mitte natukestki. Mälu nagu ütleks, et olen teda varem pisut-pisut lugenud, aga mida ja kuidas meeldis, see ei tule ka pingutamisi meelde. Ka nüüd lugedes-arvustades ei otsinud ma infot Tammeveski isiku kohta. Igasugune autori arvesse võtmine on mulle alati tundunud intrigeerimismaiguline. Nii, minavorm. Jutustaja räägib koolitundidest, eriti raskest füüsikast, mis olevat meeste värk. Seda, et jättis kooli pooleli ja…