Ott Kilusk

    Janar Ala: „Ekraanitseremooniad”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 115 lk.   Janar Ala raamatut lugedes hakkasin mõtlema kirjutamise protsessist kui niisugusest. Raamatud sünnivad teadagi erineval viisil. Toon selgituseks mõne näite. Lapsest saadik on minus miskipärast kinnistunud nägemus, kuidas mingi suur kirjanik, kes on täielik tõsiseltvõetavuse kehastus, istub korrastatud kabinetilaua taha ja hakkab hoogsa käekirjaga lehti täitma. Laua paremas servas kerkib paberivirn ja vasemas servas aurab kohvitass, mille tema toimekas abikaasa sinna hoolitsevalt on poetanud. Igale lollilegi on selge, et sündimas on suur ja eepiline lugu, milles kangelased kannatavad erilist valu, kus arenevad mitmed pea- ja kõrvalliinid ning kõige kohal ripub…

    Kaur Riismaa: „Metamorfoosid”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 110 lk.   Kui ma mõtlen kõige selle peale, mida olen kuulnud Kaur Riismaast kui inimesest ja luuletajast räägitavat, tuleb mul üldjoontes kuulduga nõustuda. Tõepoolest on tegemist otsingulise ja empaatiavõimelise inimesega, keda huvitavad teised inimesed. Ja nagu siin või seal öeldud, on Riismaa suurepärane isiksuste portreteerija. Seda oskust demonstreerib ta ka „Metamorfoosides”, kirjutades oma onust: „onu lidus välja Tšerkassõ kotist / tuterdas välja kahest abielust ja istus / kolm korda eelmisel vene ajal kinni / nyyd sumab läbi võhumõõkade / lykkab paadi kaldast lahti / ning kuulab järvel kalade juttu” (lk. 108)….

Holger Kaints: „Kõrvalepõige”. „Varrak”, Tallinn, 2012. 365 lk. Iga kirjandusteos, mis ihkab kõnetada olemasolevat maailma, vajab teatavat kompositsioonilist nihestatust. Midagi, mis laseks fiktsioonil mõjuda tegelikkuse (kõver)peegeldusena selle mitteharjumuspärasest küljest. On õigupoolest kummaline, et kui asjadest räägitakse nõnda, nagu need on, puudub neil igasugune esteetiline, moraliseeriv ja üldistav jõud. Selleks, et pahaaimamatut lugejat narratiivi virtuaalsesse maailma kaasa tõmmata, tema väärtushinnanguid ja maailmavaadet kõigutada, tuleb asjadest rääkida nii, nagu need paistavad. Ainult väljamõeldis kui tegelikkuse kammitsatest vaba ja iseseisev fiktsionaalne maailm saab luua tähendusi, mis võiksid olemasolevat mõjukalt kõnetada. Niisiis on ilukirjandus selleks, et osutada tõele, sunnitud luiskama. Või vähemalt ületama umbusku….