Ott Raun

    DORIS KAREVA: Kolmveerandsajandi künnisel oled asunud oma mälestusi talletama. Võiks arvata, et pealkirja asjus on sind ehk inspireerinud su viimati ilmunud valikluulekogu „Iseenese väljanäitus” (2010), lugedes aga tundub pigem, et oled taaselustamas oma paarkümmend aastat varem ilmunud esikromaani „Kõrvaltegelased” (1990) — või siis sellele järgnenud romaani „Kuningas, kes tahtis olla narr” (1995). Ka värske mälestusteraamatu esimene osa kannab kõlavalt tagasihoidlikku pealkirja „Vaimu vend”. On see teadlik valik või loomupärane esiletükkimatus, tänu millele sul on õnnestunud üsna erapooletult jälgida ühiskonnas toimuvat, märgata arenguid ja protsesse? OTT RAUN: Keegi ei saa keelata lugemast romaane nagu mälestusi ja mälestusi nagu romaane….