Peeter Helme

  Margo Vaino: „Makilint mälus”. „Ji”, 2015. 187 lk. Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse enesevaatlusega me enesevaatlustest tiinel ajastul, mil kirjandus pole enam inimkonda, rahvust ega ajastut defineeriv kunstiliik, vaid üha enam autoteraapiline tegevus, mille puhul lugejast olulisem on autori enese kaif. Ometi pole see nii. Jah, muidugi vaatleb Margo Vaino siin teoses iseennast. Jah, muidugi on autori positsioon oluline. Kuid see raamat püüdleb ka iseloomustama ühte ajastut. Või vähemasti ühe ajastu ühte subkultuuri. Kõige lihtsamalt öeldes on Margo Vaino „Makilint…

    Mare Sabolotny: „Mida silm ei seleta”. „;paranoia”, 2015. 318 lk.   „Me sööme liiga hästi. Me oleme liiga pirtsakaks läinud. Tegelikult peaks mõned päevad sööma riisi ketšupiga,” teatab Maria enesekindlalt. „Mulle ei meeldi ketšup. Pealegi, mida me siis endale nii peent lubame? Puuviljad on tegelikult kõige kallimad, aga nendeta ütleks meil tervis üles,” vaidleb Paul. (Lk. 162.) Pärast sellise dialoogi näiteks toomist polegi enam nagu eriti midagi öelda. See lõik kõneleb ju enda eest. Ja sääraseid — või veelgi jõhkramaid dialooge, kus tegelased kasutavad sõnu, nagu „koheselt”, „peljake”, ütlevad: „Ma olen väga palju energiajooke tarbinud”, või nendivad, „et…

    Jüri Kolk: „Suur võidujooks”. „Tuum”, 2015. 191 lk.   Jüri Kolk on vaikselt, aga kindlalt nihkunud Eesti kirjanduse tsentrisse — kui sellist nähtust tänapäeva killustunud maailmas üldse veel olemas on. Aga kui tsentrist rääkimine tundubki ülepakutuna, siis võib ometi nentida, et võrdlemisi väikselt-vaikselt alustanud kirjanikust on nüüd saanud tuntud ja tunnustatud nimi. Tõsi — Kolgi debüüt, 2009. aastal ilmunud luulekogu „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” nimetati lausa Betti Alveri debüüdiauhinna nominendiks — ning ka arvustajad olid teose vastu üsna üksmeelselt sõbralikud. Jüri Kolgi teine kogu, 2011. aastal avaldatud „Jää on paksem kui veri” sai…

    Kaur Riismaa: „Pühamägi”. „Verb”, 2015. 109 lk.   Enam-vähem ühel ajal ilmus seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa sulest kaks proosateost. Üks neist on „Pühamägi”, teine „Pimeda mehe aiad”, mis võitis kirjastuse „Tänapäev” romaanivõistlusel I koha ja mille tagakaanelt saame teada, et tegu on Riismaa esimese proosateosega. Võib-olla tõesti. Siinkirjutaja lauale jõudis „Pühamägi” siiski esimesena, ning kui olin ka mõlemad raamatud läbi lugenud, tunduski senise Riismaa-lugemise pinnalt selline järjekord loogilisem. Ilmselt on põhjus üsna proosaline, või tegelikult — luuleline. „Pimeda mehe aiad” on tõesti romaan. Ja väga korralik romaan, kus Riismaa laseb näiliselt mängleva kergusega käiku relvad, mille kuulumisest…

    Olev Remsu: „Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa teine raamat. Mälestusromaan”. „Tänapäev”, 2014. 623 lk.   Pika ja lohiseva pealkirjaga raamat on ka ise pikk ja lohisev — nädalapäeva jagu sündmusi on laia joonega laotatud rohkem kui kuuesajale leheküljele. Tegelaskujusid on muidugi palju ja paljud neist on ka värvikad. Kuid tegevust, nii põnev ja peenelt üles ehitatud, kui see kohati ongi, jagub enam kui miljoni tähemärgi kohta suhteliselt vähe ja selle võiks kokku võtta ühe lausega: teismeline peategelane Kolla (Ants Juske sõnul on tegu koondkujuga Remsust endast ja klassivend Aleksei Tammistest[1]) satub intriigi, kus näitusel väljapandud aktimaal toob endaga…

    Tõnis Vilu: „Ilma”. „Tuum”, 2014. 59 lk.   Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist…”[1] ning tõesti-tõesti — teost lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, nagu loeksin ulmeteost. Read, nagu „hall meri on muutunud liiga abstraktseks” (lk. 13) või „surma kujutelmad on kaotatud vaid iseendale” (lk. 19), tekitavad lugemisel kõhedust, manavad vaimusilma ette mingeid ähvardavaid ja hääletuid maastikke, äratavad ärevust, mida võiks võrrelda näiteks hiljuti eestindatud vendade Strugatskite „Väikemehe” tegevuspaigaga — kõleda ja näiliselt elutu planeediga, mille „kaljud palistasid kogu rannikut nii…

    Livia Viitol: „Jutte ja novelle”. „Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.   Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll, osaliselt on need seotud okupatsiooniaegse elu närususe ja alandusega, kuid mõjuvad ikkagi soojalt — ilmselt hakkan vist ise vanaks jääma) kui ka Mihkel Mutile või Toomas Vindile iseloomulikku sooja irooniat Eesti elu aadressil. Muidugi ei saa lettofiil Viitol läbi ilma Läti-vihjeta, kuid tegu on tõesti vaid vihjega, ainsuses — kolmeteistkümnest loost üks, „Sünnipäev suurte kivide juures” kõneleb Lätist, ülejäänud on Eesti-ainelised. Ja vähemal või rohkemal…

    Ma olin saatnud sulle mingi tuhat meili ja helistanud vähemalt sada korda, kirjutanud umbes viiskümmend sõnumit ja sa ei olnud vastanud mitte ühelegi — või noh, peaaegu mitte ühelegi — ja siis ma ei saanudki varsti enam aru, kas me mängime seda mängu, kus sa meelega ei vasta ja ma peaksin järjest rohkem pingutama, või peaksin hoopis hakkama vastu mängima seda mängu, kus mina rohkem ei helista ega kirjuta, või me ei mängigi mingit mängu ja sul on minust lihtsalt täiesti savi, ja ma peaksin su välja viskama enda meilboksist ja telefonist ja peast, ja elama oma elu,…

    Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”. „Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.   Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi novellid. Või romaan. Kuid Ülo Mattheuse möödunudaastasele Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhinnale kandideerinud teose puhul on määratlus „romaan” igati asjakohane. Lugedes on selge küll, et tegu on romaaniga. Muidugi on see romaan! Üsna unenäolinegi veel teine. Algab ühe kummalise ööga, kus lugeja saab päris kärmelt aru, et piirid elavate ja surnute ilma vahel on lahti, peategelane Pawo Karpo suudab neid piire ületada ning mingis mõttes…

  Rein Raud: „Vanem. Paksem. Tigedam”. „Mustvalge”, 2013. 165 lk.   Rein Raud on lühikese žanri mees. Napid, ent täpsed kirjeldused ja puänteeritud süžeed on tema tugevaim külg. Oma värskes proosakogumikus tõestab ta seda taas — mida lühem lugu, seda tugevam. Või peaaegu nii. Sest eks ole veerandsaja proosapala sekka sattunud igasuguseid. Mis siin salata — ka selliseid, mille puhul tekib küsimus, mida säärane tekst kogumikust üldse otsib. Nagu näiteks „Igavik ja varjud”, mis sobiks pigem mõne ajalehe esseistikaküljele kui raamatusse, kus tooni annavad kohati absurdimaigulised või lihtsalt nutikale ja ootamatule ideele üles ehitatud ilukirjanduslikud lood. Või „Lehv”, mis on…

    Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.   Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis vist polegi võimalik Robert Kurvitza debüüdi kohta suurt midagi öelda — tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt tilpnevad traagelniidid ning lõpplahenduse rutakas ja justkui laisk lahendus on miski, mille üle on mõttetu arutleda, sest kõik see peaks kunagi kauges tulevikus, mil kogu romaanitsükkel on ilmunud, saama väärilise selgituse. Nii võttes võiks arutleda vaid „Püha ja õudse lõhna” maailmaloome ning autori keele üle. Samas…

    Ettekanne XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” 3.—5. VII 2013 Muidugi elavad ka kirjanikud — luust ja lihast olendid, nagu me siiski, vahel vastumeelsemalt, vahel vähem oleme — tõesti sellest, millest kõik teisedki inimesed. Ka meie peame sööma ja jooma, ka meil peab olema katus pea kohal, riie seljas ja nii edasi. Ühesõnaga, kõik need asjad, millest Vahur Afanasjev ennist kõneles, peavad ka kirjaniku puhul olema täidetud. Nende tingimuste täitmine võib küll olla eeldus selleks, et suuta kirjanikuna toimida, ent ometi ei tee see veel kedagi kirjanikuks. Meie n.-ö. kirjanikumina ei saa toituda söögist ja joogist, katusest ja riietest, autost…

    Elo Viiding: „Teised”. „Tuum”, 2012. 174 lk.   Lõpuks on ikka nii, et teised on lihtsalt teised. Olendid, kes küll käituvad vähemasti füsioloogilisel tasandil umbes nagu meie; ühiskondlikud loomad, kellest justkui eeldame, et neid seob meiega mingi olemuslik sarnasus, kuid lõpuni kindlad ei suuda me selles iialgi olla — oleme sünnihetkest alates üksi ning nii jääb see meie elupäevade lõpuni, mil ees ootab lõplik ja totaalselt üksildane üleminekuriitus, suremine. Vähemasti tekivad nii lohutud mõtted, kui lugeda Elo Viidingu novellikogu „Teised”. Ja tõesti — meenutades Homo sacer’i autori Giorgio Agambeni laastukogu „Proosa idee” (1985), kus autor ütleb tekstis „Armastuse…

    Jan Kaus: „Koju”. „Tuum”, 2012. 208 lk. „Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva novelliga, on vaidluse koht — idee rahu(olema)-tusest, armastuse kaotamisest, otsimisest ja leidmisest, vanadest lõppudest ja uutest algustest on kõigis kolmes pealkirjastamata, vaid Rooma numbriga tähistatud loos sama. Ka osa tegelasi kattub — ühe loo peategelased esinevad teises kahes kõrval- või tausta­karakteritena. Ning sama on kõigis lugudes ka aeg, mida märgib — iseenesest üsna kunstlikult, tähenduse ja kandepinnata kujundina — ülelinnaline elektrikatkestus, mida kogevad kõigi kolme loo…

    Mathura: „Kumalasepäev”. „Allikaäärne”, 2012. 96 lk. Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha igaühele, teisalt aga ümbritseb seda müstika ja saladuse loor ning see on side, mis on mõistetamatu kõigile väljaspoolsetele. Isa ja lapse omavahelised suhted on seevastu kultuuris alati midagi teisejärgulisemat. Midagi sellist, mis on pigem teadliku otsuse ja tahtliku valiku kui vältimatu füüsilise ühenduse küsimus. Vahest ka midagi sellist, mis on pigem intellektuaalne kui emotsionaalne? Raske öelda. Igatahes on Mathura oma seitsmenda luulekogu pühendanud tütrele. Nõnda võib…

    Kuigi saksa keelest teistesse keeltesse tõlgitava ilukirjanduse seas troonivad eelkõige suured proosameistrid, avaneb saksa keeleruumis endas mõnevõrra teistsugune pilt. Luule roll polegi seal nõnda marginaalne. Kuid ka Saksamaal raamatupoodi sattudes tuleb teada, mida ja kuidas otsida, sest tänapäeva luule ilmub Saksamaal tihti väiksemates, nn. sõltumatutes ehk suurtesse meediakorporatsioonidesse mittekuuluvates kirjastustes. Ka raamatud ise on teinekord tillukese formaadiga ja võivad olla ka tagasihoidliku kujundusega ning loomulikult ei pääse nad poeriiulitel esile värviliste kaantega bestsellerite kõrval, vaid neid tuleb otsida mõnelt kaugemalt riiulilt. Natuke nagu meilgi. Need väiksemad kirjastused on oma hääle kuuldavaletoomiseks asutanud ka ühise kirjandusauhinna. 20 kirjastuse loodud…