Peeter Sauter

  Karl-Martin Sinijärv ütles hiljutises reisiraamatus „Rokenroll”, kus ta lehvitab luulet (ja proosat) kahasse Jürgen Roostega, et tä­na­päeval kõik kirjutavad ja keegi ei loe. Kui natuke aega ei ole saanud kirjutada, hakkad ennast imelikult tundma. See on tõsi ja ei ole ka. Minu meelest tehti kirjandust varemgi väsimatult, isegi siis, kui tekstid jooksid ainult inimeste peades (või kribiti pisut märk­meid) ja neid ei löödud kirjutusmasinasse. Kõigil polnud kirjutusmasinatki või oli tee masina juurde pikk ja tekstil kirjutus­masinast trükki veel pikem. Nüüd on ilukirjanduse rahva ette pais­kamine lihtsam. Sestap paisataksegi. Ja kes ütleb, et üldse ei loeta. Võimalik, et selline tunne…

    1 on ka häid suhteid ja nende sees on saladus aga seda saladust pole vaja lahti kangutada harutada suhtepusasid ja kerida niidirullile nende peale peaaegu ei mõtlegi või kui siis väga harva tuleb vaikne õnnelik hetk küll on kena et hea sott on kingitud kas hea sott antakse ja halvad loome ise? või on needki kingitus mida peaks hindama ja väärtustama kas me siis tahaks elu ilma armastuse kannatusteta ja ei küsigi kilu ja heeringat roosamanna vahele jeesus küll vihastas aeg-ajalt maailma peale ja buda käivitas ilge äng maailma pärast ehk headus sünnib viha keedupotis ja selle headuse…