$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Ma ei ole kunagi varem nii teravalt tajunud eesti kirjanduse eskapismi ja eneseküllasust kui 24. veebruari hommikul 2022. Eesti Vabariigi 104. aastapäeva hakul oli Venemaa alustanud sõda Ukraina vastu.
Martin Algus: „Tagamaa”. Varrak, 2020. 196 lk. Kirjanduses meeldivad mulle lühivormid. Need on nii käepärased. Loen neid Tartu-Tallinna rongis, muusikakooli parklas oma lapse klaveritunni lõppemist oodates, politseimajas dokumentide tegemise järjekorras, niisama õhtujutuks. Need mahuvad kotti ja tagavad rahuliku une. Aga mitte Martin Alguse novellikogu „Tagamaa”. Õlakotis kaasa vedamiseks on „Tagamaa” pisut liiga raske: ligi 200 lehekülge, kvaliteetne paber, kõvad kaaned… Sätin siis „Tagamaa” sängi kõrvale ja avan õhtuti huupi, aga oh häda, nädal aega järjest lõpevad kõik jutud ängistavalt. Magan rahutult. Sellegipoolest on „Tagamaa” hea raamat. Lugeja unenäod ärgu olgu autori mure. Mis on autori mure? Mis vedru…
Friedrich Reinhold Kreutzmatsin: „Must päike”. „Lepp ja Nagel”, 2017. 174 lk. Nii sündis lugu Imemaast. Ükshaaval ritta nii Ta veidrad lood said tapitud.[1] Õnnetu ja kuri arusaamatuse pärast, mille tekitas mus Friedrich Reinhold Kreutzmatsini „Must päike”, tahtsin kirjutada negatiivset arvustust. Ei saanud, sest ei osanud sõnastada seda, mis mind romaanis häirib ja ometi kuude kaupa kummitab. Tegu peaks olema Paavo Matsini 13. ilukirjandusliku teosega, sh neljanda romaaniga „Doktor Schwarzi”, „Sinise kaardiväe” ja „Gogoli disko” järel. Autor on astunud üles kummalistes kooslustes ja mitmesuguste pseudonüümide all, aga mõnes mõttes ajanud alati üht ja sama rida:…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.