Piret Jaaks
-
Foto: Mare SabolotnyRock’n’roll katedraalis
„Kuidas ometi jätta kangelane heroiseerimata?” Mõtlen nii, kui leian postkastist Loomingu toimetaja Toomas Haugi kirja ettepanekuga, et meenutaksin varalahkunud kirjanikku ja sõpra Vahur Afanasjevit. See küsimus jääb mind painama mitmeks kuuks. Olime tõesti head sõbrad, suhtlesime tihti. Selliseid andekaid sõpru oli mul Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) aegadest veel teisigi, kuid Vahur oli tõstetud erilisse aupaistesse, ta on ikkagi Tammsaare mastaapi suure Eesti romaani autor. Kuidas läheneda piisava aupaklikkusega? Juba kuu aja pärast löön kangelase-ideele käega ja otsustan, et kirjutan sellest, kes oli Vahur minu jaoks: üldsegi mitte kangelane, isegi mitte niivõrd rahvakirjanik või populaarne kirjanik, vaid üks meie tollasest…
-
Allikas Estonian WorldKannatus
Hedvig lebas mitmendat päeva tõvevoodis. „Diphtherie,” oli järeldanud saksa arst Salemi haigemajast ja kirjutanud valget pulbrit, mida tuli kolm korda päevas tõbisele sisse joota, ent haige keeldus sellest ja nõudis lonksukest petrooleumi, sest nii olla arstitud seda haigust kusagil põhjamaal, kust ta pärit oli ja kust saabusid tema nimele kirjad templiga „Hapsal”. Elfride tundis süümepiinu, sest polnud Hedvigiga tookord õue kaasa läinud, kui too viigimarjaplekiliste linade peal lebamas leiti. Ta käis haigele juua viimas, vahetas tolle hõõguval otsaesisel märga lappi ja vaatas, kuidas lamaja silmad laugude all värelesid. Ka palvetamine ei teinud südant kergemaks ja kõrvus kõlasid ühtelugu Hedvigi sõnad…
