Piret Põldver
-
Foto: Kris MoorGolfi hoovus
Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa tegema. Ta kirjutas oma kirjasõbrale – kes praegu oli veel kirjasõber, kuigi selline kirjasõber, kellega võis jagada tundeid, võis jagada sõnu, võis jagada iha –, et olen sel nädalal üksikisa. „Mida see tähendab, et oled üksikisa?” küsis kirjasõber. „Seda, et kaasa kolab tööreisil mööda Lääne-Euroopat,” kuigi ta ei tahtnud kunagi kirjutada kaasast. Tundus natuke nagu reetmine – kirjutada kuskile teise linna oma kodusest elust. Mainida mingeid asju, anda välja. Rääkida lähedastest, see tundus…
-
Foto: Kris Moor
Kuidas kirjutada keha?
Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.
