Raido Õis

     Ma olin täiesti alasti ja üle kere märg. Mu pikad, peaaegu õlgadeni juuksed tilkusid veel veest. Ümberringi käis mingi paaniline sagimine. Keegi tõukas mind selga. Ringi pöörates ei suutnud ma nügijat sellest inimmassist tuvastada. See ei olnud ka oluline. Kõik said siin küünarnukihoope roietesse. Lihtsalt vajusin inimeste vooluga kaasa. Teisiti ei olnudki võimalik. Mu nägemine oli udune ja ma ei suutnud kõike hoomata.Keegi viskas mulle valge rätiku ja keegi ütles midagi ebameeldival haukuval toonil. Ma ei saanud sõnadest aru. See oli moonutatud kõne, aga kostis ebameeldivalt.Pika pruuni leti taga seisis lillelises kitlis punetava näoga lihav naine. Ta põrnitses mind, nagu…