Reet Kudu

  Karinil oli Kopenhaageni jaoks aega terve pühapäev, sest lennuk Tallinnasse läks alles õhtul. Raudteejaamast valgus kogu rahvamass kesklinna suunas. Kiirustaja ei teadnud, miks ta põikas hoopis vasakule, lasi jalgadel end kanda, nagu polekski olemas linnaplaane, vaid hoopis kvartalimuusika, mis muutis kõndimise rütmiliseks tantsuks. Läbi inimtühjade tänavate jõudis ta lõpuks suure vee äärde, kust kostsid helid, mis meenutasid tungivalt midagi ammuunustatut. Jalad ei hoolinud mõistuse hoiatusest, vaid viisid ta edasi sillani, millel inimesi nii palju, nagu oleks tegu mingi mässumiitinguga, mida saatis ammuunustatud meloodia. Karin polnud eksinud. Kopenhaageni räbaldunud kitarristid tinistasid lugu, mis oli ilmselgelt biitlite „Revolutsioon”. Pala, mis oli…

    I Kellahelin, mis pidanuks Vaike üles äratama, kuulutas vaid uneta öö lõppu. Valgus hiilis tuppa sama vargsi nagu argipäev naise mõtetesse. Ta tundis kergendust, et oli ometi kord aeg tõusta, duši alla minna, hambaid pesta, rõivastuda, kohvi juua. Iga liigutus mahendas mingil moel sisemuses tuikavat piina. Öised painajad taandusid, aga ta oli endiselt nende piiramisrõngas. Hommik üksnes tuimastas hinge närivat valu. Ja nii jõudiski Vaike raamatukogusse enamasti nagu narkoosi all, poolhalvatuna ja uimasena. Tööpäev rahustas, aga ka kurnas. Kolleegide ja raamatulaenutajatega suhtles Vaike üha hajameelsemalt, kuigi talle oli jagatud sadu soovitusi, kuidas abikaasa kaotusest üle saada. Aga kuidas…