Rein Vahisalu

Venna valudest rääkis minu vanaema veel aastaid hiljem. Kaks kuud enne surma oli onu Eindrist ainult luu ja nahk järel. Ta lamas oma väikeses toas omatehtud voodis. Milline mees ta noorest peast oli! Peaaegu kahemeetrine tugeva kondiga mürakas. Tegi maadlemises kõigile külameestele tuule alla. Oli Kadrinas hinnatud puutöömees, valmistas mööblit, kappe ja laudu, uksi ja aknaid. Aga äkilise loomuga oli, nagu mustlase püss. Rahututel aastatel Saksa ajal oli ta päevad otsa puutöökojas, tegi tööd. 1944. aasta sügisel olid Eindri õel kohvrid-kompsud pakitud ja ta ütles vennale: meie nüüd läheme. Kas sa jääd siia? Mis kuradi päralt ma peaks oma kodust…