Rein Veidemann

  Mats Traat: „Roheline laev. Noorpõlve luuletusi 1953—1964”. „Ilmamaa”, 2016. 111 lk.   Mats Traat debüteeris luuletajana esimeses luulekassetis „Noored autorid” 1962. aastal. Luulevihu pealkiri oli „Kandilised laulud” ja mõneks ajaks jäi „kandilise maamehe” kujund külge ka loojale endale (tänapäeval öeldakse: bränd). Traadi trükidebüüt jääb aastasse 1959, mil ajalehes „Nõukogude Hiiumaa” ilmusid tema esimesed värsid. Kirjanduslikud katsetused ulatuvad aga veelgi varasemasse aega, millest „Rohelises laevas” annab märku 10. novembril 1953 Kurekülas kirjutatud avaluuletus „Kell”. Traat oli siis 17-aastane Tartu kunstliku vedelkütuse tehnikumi (sic!) õpilane. Järgmised luuletused pärinevad Tartumaal Kure­külas sovhoositöölisena (1951—1952, 1953—1954) ja Rõngu masinatraktori­jaamas normeerijana (1957—1958) töötatud aegadest. Seejärel oli…

    Eelmisel aastal ilmus ligi sadakond proosateost, ühtekokku kakskümmend kaks ja pool tuhat lehekülge! Selle on välja arvutanud proosaülevaate autor Janika Kronberg. Osalesin kahes žüriis, romaanivõistluse ja kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriis, nii et pooleteise aasta kohta kogunes vähemalt viiskümmend läbi loetud romaani või jutukogu. Ränk kogemus. Kui iga raamatu kohta tuleb keskmiselt kaheksa kuni kümme tegelasnime, siis saab eesti kirjandus ühe aastaga juurde Haapsalu-suuruse linna täie rahvast. Proosaraamatute hulgale ning veel massilisemale tegelaskonnale mõeldes ei saa minagi jätta väljendamata üht hüperboolset mõtet, nagu lubas endale märtsikuu „Loomingus” Janika Kronberg. Nimelt, mingil hetkel olevat hakanud talle tunduma, et teda ümbritsevad…

    Mu lapse- ja noorpõlve interjööri, olgu kodus või külas, kuulus lahutamatu esemena korv erinevat värvi ja erinevas suuruses lõngakeradega. Tavaliselt asetses see tugitooli kõrval — nii oli see meil — või diivani või kummuti veeres. Enamasti kattis korvi ka varrastele ülesloodud tulevane sokk, kinnas või kampsunisiil. Mäletan hetki, kui seisin ema vastas, kätel lõngaviht nagu kassi­kangas, millest ema keris lõnga, algul nutina ümber pöidla ja seejärel risti-rästi keerutades aina paisuvaks keraks. See lõngakorv sobib võrdpildiks, kui räägime traditsiooniks tihenenud kultuurikogemusest. Erinevat värvi vihid, mis kokku kerides annavad lõngakerad, on tähenduse omandanud pärimus. Ja niisama tähenduslik on näha selle…

    Jüri Talvet: „Kümme kirja Mon­taig­ne’ile. „Ise” ja „teine””. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. 175 lk.   Kui ligi kakskümmend aastat tagasi, 1995. aastal hakkas ilmuma sari „Eesti mõttelugu”, siis oli selle neljandaks raamatuks Jüri Talveti „Hispaania vaim”. Tänaseks on Hando Runneli juhatusel toimetatav eesti mõtte narratiiv ulatunud tagasi XIX sajandisse ja katnud suure osa XX sajandistki. Talvet sai sinna oma koha esimeste hulgas. Ilmumise ajaks oli ta ise juba „hispaania vaimuga” kokku puutunud kakskümmend aastat, seda uurinud, tõlkinud ja tõlgendanud eesti kultuuri tarvis. Tema nimega võib õigustatult siduda hispanistika rajamise Tartu ülikoolis, 1992. aastal oli ta valitud professoriks juhatama…

    * SÜGISHOMMIKU UMBNE UDU vajub suvedest väsinud puudele, suisleppadele, pihlakatelegi, mis paistmas  tagatoa aknast, truult valvand sind poole elust. Päike ei pääse avama päeva, homme lõpebki õhtu ja ööga.   Seesama udu kui hämarduv teadvus liibub luitunud lehtedele, koondudes pisaraiks, veeredes maha, itkuks tõustes siis ja hüvastijätuks ainsa alguse, ainsa teega Neitsi Maarjast ema Johannani, sinuga, üleni hooliv hing, Mater dolorosa.   Järelhõige kestmas kutseni koju, üha oodates imede sündi, kuni saabub see hommik, mil umbne udu eesriidena püsib me vahel. Kust leida küll silmi, et näha selle taha!   Kajab hüüdja hääl kõrbes.   * POLE JU…

    Asta Põldmäe: „Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975—2013”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 581 lk.   Siinne arvustus kujutab endast täiendavat järge kevadel minu sulest „Posti­mehes” ilmunud kirjutisele („Asta Põldmäe hortus litterarum”, PM 6. IV 2014). Väitsin selles, et tegemist on kirjanikukriitikaga par excellence, mis sobib näitlikustama kriitikaseminarides — kui niisugused veel üldse ülikoolide kirjanduseriala õppekavas eksisteerivad — seda, et kriitikagi on (kaas)looming. Kui juttu tuleb kriitiku vaatepunktist, siis Põldmäe retsensioonides avaldub see mõnikord lausa reporterliku juuresviibimisena. Põldmäe kui kriitiku sisekõne intensiivsusest annavad märku (retoorilised) küsimused ja hüüatused. Arvustuste ja kirjanike portreekirjutiste (mitmed neist mõjuvad novellidena) kompositsiooni juhatab sisse…