Ruth Mirov

    Andrei Hvostovi kirjutatut on alati põnev lugeda. Ta oskab luua dramaatilist õhkkonda, on tükati robustne ja samas sentimentaalne. Ta räägib isiklike kogemuste põhjal ja tundub väga siirana. Lugesin huviga ka tema lugu „Vene värk” augustikuu „Loomingust”. Seegi on omaelulooline kirjutis ja sellisena ei kuulu arvustamisele. Tahan vaid lisada väikese kommentaari, samuti omaeluloolise. Õigustuseks see, et inimesi, kes sõjaaega ja sõjajärgseid aastaid mäletavad, jääb üha vähemaks. Aga ajalooline tõde peaks ikka oluline olema, ka eneseotsingute puhul. Tahaksin midagi öelda „kotipoiste” kohta, ja nagu mainitud, isikliku kogemuse põhjal. Tegelikult olen sellest juhtumist varem möödaminnes kirjutanud, rääkides Kulno Süvalepa luulest ning…