Sirel Heinloo
-
Foto: Roman ManfrediLuule ja kogukond edasi cantud
T. S. Elioti luuleauhinna laureaat Joelle Taylor
-
Pimeduse klotsidest kodu
Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisiasjad”. „Kaksikhammas”, 2017. 84 lk. Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri kodust” (2014) on Pihelgas püüelnud tühjuse poole, siis uue raamatu puhul vihjab pealkiri, et seekordse otsingu eesmärk võiks olla ka tasakaal — sest kuidas jätta pisiasjad tõesti pisiasjadeks? Pimedus ei ole ju ainult valguse puudumine, vaid tähistab ka inimeseks olemise pahupoolt ja teadvuse hämaralasid. Esimese vastuse tekkinud küsimustele annab luulekogu kaanel Lilli-Krõõt Repnau foto…
-
Radikaalseimast Underi-tõlkest II
Mariliin Vassenin: „Eleegiad / Elegies” (fotod: Teri Varhol, tõlge inglise keelde: Miriam McIlfatrick-Ksenofontov). „Artellect Press”, 2016. 19 lk + 12 kaarti. Mariliin Vassenini ja Teri Varholi „Eleegiad” on elegantne ja kompaktne kakskeelne kogu luuletustest ja fotodest, mis uurivad melanhoolia, leina ja surma teemat. Mustade kaante vahelt leiab lugeja eestikeelsete luuletustega vihu ja fotokaardid, millel on luuletuste tõlked inglise keelde. Pehmekaanelise ja eripärases formaadis luulekogu välimus tekitab kohe nihestatuse ning sellega seoses küsimuse, mida on tarvis teha luule või fotodega, et teosest saaks „raamat”. Seesugune kujundus on nii meeldivalt piiripealne, et jätabki vaatleja päris pikaks ajaks kahevahele. Seda juurdlust…
-
Provintsiluulest provintsliku luuleni
Triin Tasuja: „Vastuseta kirjad”. „Kite”, Tallinn, 2014. 63 lk. Alvar Loog on Triin Tasuja luulekogu „Provintsiluulet” kiitnud kui debüüti, millel on erakordselt ühtne luuletaja „oma hääl”. Niisuguseid tugeva oma häälega debüüte (nagu näiteks Andrus Kasemaal või Tuuli Taulil) saab Loogi sõnul määratleda ka kui teatud mõttes „veeuputusejärgseid”, s. t. neis ei ilmne mälu ega traditsiooni. Igatahes annab tugev „oma hääl” võimaluse kaotada ära „vormiliste eneseotsingute eksirännakud, mille jälgi õigustamatusse eklektikasse kalduvad (esik)-kogud muidu luule ajaloos alati paksult täis on olnud”[1]. Nüüd aga, tuleb tunnistada, on Triin Tasuja lõpuks oma debüüdini jõudnud — traditsioonilises mõttes. Tema uues luulekogus…
-
Rohelise seljakotiga Teisipäevamaale
Jüri Kolk: „Teisipäevamaa”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 150 lk. Jüri Kolgi „Teisipäevamaa”, autori esimene proosakogu, on kindlasti üks viimase aja lugejasõbralikumaid teoseid. Selle lugemiseks ei pea ootama mingit erilist hetke või meelestatust. Ega pea end teistest inimestest eraldama — veel parem, kui seda ei teegi: muudkui lööd aga raamatu lahti ja hakkad lugema (veelgi parem, kui kõva häälega). Seda on lihtne teha, lood on lühikesed, haaravad ja väga vaimukad ning midagi ei juhtu, kui „see hetk” ka möödub, sest küll varsti tuleb uus. Ma olengi seda raamatut mõnel korral seltskonnas ette lugenud — justkui otsinuks ma Jüri Kolgi…
