Tarmo Teder

    Täna suri mu vend. Valveõde helistas hommikul haiglast ja teatas, et mu vend oli öösel kella poole nelja paiku siit ilmast lahkunud. Häälest kostis kindlameelset, õpitult kaasatundvat tooni, ja tundus, et ka varem korduvalt räägitud sõnu. Korraga ma tundsin ennast tema ees süüdlasena, et ta peab minu pärast pingutama, ennast kokku võtma, et seda halba teadet edastada. Kukkusin seletama ja lohutama, et ärge tundke ennast sellepärast nüüd halvasti, et te seda mulle ütlema peate. Aga sain oma vadal sabast kinni, kuulasin asiseid juhtnööre ja kostsin, et jah, tulen juba täna neid asju ajama. Teade mõjus oma erakordsusega muidugi…

    Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”. „Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk. Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid olla, et iga kirjanik vajab tingimata toimetaja arukast ajust ja suuremeelsest südamest juhitud kätt. Et kui Jumal ise miski tükiga kirjastusse suvatseks ilmuda, ei pääseks temagi mööda toimetajast. Meie nõudlikumale lugemisturule tuli aga hoopis kirjastuses „Jumalikud ilmutused” kaante vahele haaratud ja korralikult toimetatud, et mitte öelda pakendatud Aleksander Mülleri sõnaloome. Imeliku lühiproosakogumiku „Jumal, kes oli näinud koeri” esikaane värviliselt fotolt vaatab vastu musta pearäti ja nahktunkedega…