$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Mida on ühist William Shakespeare’il, Napoleonil ja James Gandolfinil? Tõenäoliselt üsna mitu asja, võib-olla neile ei meeldinud pühapäeva pärastlõunad, naabri kass või näiteks maksude maksmine – kuigi ma ei ole eriti kindel, kas Napoleonil sai sellega mingeid olulisi probleeme tekkida. Nad kõik surid viiekümne ühe aastaselt. Me kõik, Ralf, Reelika ja mina oleme viiekümne ühe aastased. Kõikide märkide järgi peaksime olema naisteajakirjade ja natuke teaduslikumate määratluste järgi jõudnud nooremast keskeast vähemalt keskmisse keskikka või midagi muud säärast. Ma ootan juba tükk aega, millal see teadmine kohale jõuab ja mis sellega kaasneb, aga ma ei näe mitte midagi. Loomulikult on meil…
Ebamäärane hääl kostis uuesti ja olin täpselt selles unestaadiumis, kus endamisi juureldakse, kas see on osa unenäost või on aeg päriselt ärgata. Keegi koputas uksele. Tõmbasin paar rõivatükki selga ja lonkisin vastumeelselt avama — tavaliselt need koputused midagi head ei tähendanud. Mõnel naabril oli midagi öelda või tuli omaniku poeg arvestit…
Ma mäletan väga selgelt, mida Rita ütles, et ma temasse armusin. „Issand, kuidas ma jumaldan betooni.” Ei-ei, ega ma nüüd mingi selline arhitektuuripede ka ei ole, et esimese Calatrava silla puhul minestusse langen või krokodillipisaraid valan ja jutustan, kui kahju mul on, et lihtsalt raha puudumise pärast Ingelsi projekti järgi…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.