$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Olen ikka imestanud teiste inimeste elulugude üle. Mõnel on see lühike, mõnel pikk, mõnel täis sündmusi, mõnel ühetaoline, aga alati elulugu. Alguse ja lõpuga ja kõigega, mis selle vahele jääb. Mul on vahel tunne, et minul ei olegi elulugu. On vaid elusündmused, mis on järgnenud üksteisele, ilma kindla suuna või tähenduseta. Just nagu mingi sigrimigri, peaaegu kaos. Kuigi tagasi vaadates aiman ses kaoses nägevat ka mingit korduvat mustrit. Oleks nagu tee, aga kust ja kuhu, ei saa päriselt aru. Esimesel pilgul paistab, et minu elu lugu sellisena, nagu see on, on suuresti tingitud kooselust JK-ga. Kui ma ei oleks abiellunud…
Tiia Toomet, kellelt on alates 1975. aastast ilmunud üle kolmekümne raamatu, on kirjutanud: „Olin mõelnud, et tahaksin kunagi kirjutada jutu, kus mitte midagi ei juhtuks, aga ma polnud kindel, kas ma suudan.” Seda lugedes tundub, nagu peegelduks nendes sõnades igatsus tabada korraga maailma keerulisust ja lihtsust. Lugejatena võime…
Ükskord, kui lugesin üle oma vanu jutte, hakkas mind häirima, et kõik need on kirjutatud minavormis. Just nagu oleksid need minu enda elust. Tegelikult ei ole ju. Või vähemasti mitte päriselt. Päriselu on nagu katkematu vool, seda on võimatu adekvaatselt sõnadesse panna. Et teha elust jutt, tuleb kõigepealt…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.