Tiina Ann Kirss

Kärt Hellerma: „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris”. „Tuum”, 2018. 358 lk. Romaan algab sisukorrast (kas tõesti nõnda? romaan ei vajavat ju sisukorda, fiktsionaalsus kulgevat omasoodu, juhisteta). Aga miks ka mitte? Esimene päev romaani ajas, esimene Kuu päev (rõhuasetuse ja lahkukirjutamisega) määratlemata aastaarvuga jaanuaris lumise-tuisuse-libedaga üllatavas Tal­linnas algab kortermaja esimese korruse elaniku, vana arhitekti Aaroni juures, keda kutsutakse traditsioonilisele uusaastakohvile. Normaalselt, porisegu külma ilma, mitte alkoholi tõttu punase ninaga vanamees nii palju kui tahab. Vene päritolu naaber Nastja ülakorruselt kalambuuritseb: punanina, punanihe, teadmata kummagi sõna tähendust. Lugeja võiks aegade muutumise märke sellistest vihjetest teadmiseks võtta: see on romaan postpostsovetlikust…

        Rein Raud: „Kell ja haamer”. Mustvalge Kirjastus, 2017. 425 lk.   „Lugu algab keldrist, rottide pelgupaigast, ja lõpeb pööningul, kust paistab meri.” (Lk 9.) Ei, see pole Rein Raua mõtteliselt lummava romaani rütmiline esimene lause, vaid jõuab lugejani alles teise lõigu alguses. Raamatu ruumilises keskpunktis on umbes Sagadi kandis asuv Undivere mõisahoone, kuhu rajatakse muuseumi. Sinna siirdub suvepraktikale kunstiajaloo üliõpilane Jasper Rääk, kes on oma motivatsioonikirjas maininud, et teda huvitavad Otto von Dodeckeri päevikud. Raamatu kaaneümbrise vasakul lakal antakse käepäraselt Otto von Dodeckeri eluloo lühikokkuvõte: sündinud Undivere mõisas 1798, õppinud Tartu ja Peterburi ülikoolis, kahe suure…

    Heljo Mänd: „Liivalaia”. „Petrone Print”, 2017. 224 lk. Mälestused, mis on kogutud Heljo Männi raamatusse „Liivalaia”, algavad mustvalgelt sisekaanelt, 1930. aastate Tallinna linnaplaani suurenduselt, mis on heale lugejale nii uksepiidaks kui ka toeks, et jälgida autori liikumist oma kodulävelt lapsepõlvemaastikule. Mustvalgelt joonistatud tänavad, kaugused, looklev joon, mis tähistab ehk haljastust või puiestee äärt, annavad kaasa nimede kimbu, mille piirjooned moodustuvad autori argistest käimistest-kõndimistest, vanemate käskudest-keeldudest, nende eiramisest. 2008. aastal avaldatud raamatu „Väikesed võililled” lugeja noogutab teadjalt, kui Heljo Mänd nimetab eessõnas oma „kolmest ürgallikast” esimesena Sompat, emapoolsete vanavanemate kodu, mille geograafilise asupaiga üle tekkis lasteaiakaaslasega väike vaidlus. Nimelt ei teadnud Evi,…