Tiit Hennoste
-
MudlumMudlum ja mitte ainult
Mudlum: „Mitte ainult minu tädi Ellen”. „Strata”, 2020. 208 lk. Kirjutasin selle loo viimast versiooni siis, kui sain teada, et Mudlumi raamat on saanud Kulka proosapreemia. Paar nädalat enne seda olin „Sirbi” jaoks kirjutanud žüriiliikme kimbatusest küsimuse ees, mis on ilukirjandus ja kus on tema piirid. Ma saan aru, et sellega pole tegelikult mõtet oma pead vaevata. Aga ikkagi. Viimased paarkümmend aastat on eesti kirjanduse lausa matnud enda alla nähtus, mida on kõige enam nimetatud mälukirjanduseks. Olgu suvalises järjekorras hulk nimesid: Kaplinski, Vaarandi, Tarand, Kõiv, Mihkelson, Laretei, Luik, Mutt, Kross, Mihkel Raud, Park, Tungal, Sauter, Õnnepalu, lisaks lugematu hulk mälulookorjanduste…
-
Kõne „Loomingu” 95. sünnipäeval
Head loomingulased ja loomingulised Sõna looming on tuletis tegusõnast looma. Sõna pärineb Toomas Haugi ettevaatliku arvamuse järgi Johannes Semperilt aastast 1918 ja läks laiemalt käibesse järgmisel aastal. Aga esimene sellenimeline kogumik ilmus anno 1920 ja kandis pealkirja „Looming I”. Kogumiku avas Henrik Visnapuu kuulus manifest „Vastne moment”, kirjutatud aastal 1919. Selle olulised loosungid viitavad nii saksa ekspressionismile kui vene futurismile ja kuulutavad pateetiliselt: „ELAGU KÕIK, MIS ON ELAV!” „ELAGU OMAPÄIVNE JA SEE, MIS TULEB!” „MAHA AIDROOSID, SIRELID JA TÜMIAN! ELAGU VÄRSKE SÕNNIK!” Jätame meelde. Elav elu. Tulevik. Värske sõnnik. Ja lisame, et eesti keeles on ühesilbilistest pika vokaaliga verbidest neli…
-
Külm… soe… kuum
Hasso Krull: „Kandsime redelit kaasas. 40 luuletust”. „Kaksikhammas”, 2017. 63 lk. See on vana mäng otsida peidetud asja peitja sõnade abil, mis annavad märku, kui lähedal otsija asjale on: külm… leige… soe… leige… kuum. Ja see sõna kuum, millest on tehtud suurima läheduse märk lihtsas lapselikus mängus. Samas on kuumus midagi kõrvetavat, põletavat ja lõpuks ka tapvat. Näppude kõrvetamine. Kuum pliit. Saunalavakuumus. Kõrbekuumus. Armastus. Esimene kümme, tulemine, meenutamine „Tule ja astu mulle / peale. [—] vesi juhatab su tuppa, loogeldes nagu madu” (lk 9). Madu on olemas, sina ja mina oleme olemas….
-
Cornelius Hasselblatti kanoniseerimine
Cornelius Hasselblatt: „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. (Studia litteraria Estonica, 15.) Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 512 lk. Cornelius Hasselblatt on filoloog. Rahvuselt sakslane ja kutsumuselt estofiil, kes on umbes 30 aktiivse aasta jooksul teinud kõike, mida estofiilid teevad: tõlkinud, propageerinud, arvustanud jne. Aga ennekõike uurinud. Ma arvan, et suurem osa kirjandusuurijaid võtab teda ammu eesti teadlasena, kes lihtsalt elab välismaal. Sealjuures on Cornelius väga tunnustatud filoloog, saanud kolm Kultuurkapitali aastapreemiat (1993, 1996, 2007) ja Siugja Sulepea (2012), lisaks Eesti riigi aumärk (2004) ning Tartu ülikooli audoktori (2009) ja akadeemia välisliikme (2015) tiitlid. Milline on uurija Cornelius?…
-
Tuhakottides hõõguvad söed
Jan Kaus: „Ma olen elus”. „Tuum”, 2014. 280 lk. Ma olen sattunud rumalasse olukorda. Mu lubadus arvustust kirjutada pärines kusagilt detsembrist, aga kirjutamine sai algusest peale sätitud veebruari, sest varem lihtsalt ei olnud aega. Ja nüüd on ilmunud juba ma-ei-tea-mitu arvustust. Ma olen mitmeid lugenud ka, sest neid olid kirjutanud inimesed, kelle jutt mind alati huvitab, olgu teemaks Kausi romaan või midagi muud. Ja lõpuks Kausi enda intervjuu Kirjandusministeeriumis, mis romaani kriitiku pilguga paigale pani. Mida sellisel juhul teha? Ma valisin lihtsaima tee: viitan, kui tahan, kordan, kui tahan. Algusest peale jäi mind painama teksti rütm. Aare…
-
Meie armas eesti kirjanduse uurimine
On pühapäev, 20. aprill 2014. Kell on neli. Naine on lõpetanud oma ööpäevatöö ja hiilib magama. Mina olen ärganud ja mõtlen eesti kirjanduse uurimise üle. Ülestõusmiseni on veel mitu tundi aega. * Eesti kirjandusuurimise suuline elu on väga elav. Pidevad konverentsid, esitused, esitlused, kevadkoolid, suvekoolid, festivalid, raadiosaated, telesaated. Inimesed tulevad kohale, kuulavad, arutavad, mõtlevad. Ideid välgub. Ma pole olnud just viimasel ajal palju kohalkäija. Eks osa sellest tuleb ajada ülikiire ajagraafiku kaela. Valida on kahe variandi vahel ja valikut tegelikult ei ole. Saab ainult kirjutada oma lugu. Aga teine pool sellest on juba mitu aastat kestev kurvalt näriv…
-
Me olime Jüri Üdi
„Ma olen Jüri Üdi”. Koostanud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 116 lk. Kui ma seda raamatut poeriiulil nägin, paistis mu nõrkadele silmadele, et keegi on ümber trükkinud Jüri Üdi 1978. aastal ilmunud valikkogu „Ma olin Jüri Üdi”. Alles lähemal silmitsemisel võis näha, et tegu on uue tööga, mida eristab vanast killuke punast värvi ja üks täht ühes sõnas: olin ja olen, i ja e. Raamatut lugedes oli minu esimene tunne puhas nostalgialaks. See raamat on neile, kes olid aastal 1975 piisavalt noored, et lugeda noort luulet. Kõik tuleb meelde. Read ja ridadetagune. Õhk ja…
-
Pööretega kaasa minna
Andrus Kivirähk: „Lood”. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk. Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud. Mis selles kontekstis tähendaks õieti kolme asja. Ühe kandi pealt seda, et Kivirähk kirjutab selles raamatus nagu Kivirähk ikka. Teise kandi pealt seda, et see raamat tervenisti on lihtsalt üks postmodernism. Ja kolmandast kandist seda, et kriitik on liiga palju kirjandust lugenud ja ära tülpinud. Aga kui autor paneb kordumise mõtte oma raamatu algusesse, siis tekib suur kahtlus, et tegelikult suunatakse lugejat mujale. Siis tuleb kaasa…
